Veiko Herne, elulugu ja seiklused

Polegi vahepeal aega olnud, et endast siin marku anda. Vahepeal liikunud Belfasti ja see linnake mulle jubedalt meedib. Ilus vaikelinn magede vahel, meri on ja jogi on. Elan Botanic linnaosas, mis kesklinnale 10 mintsi jalutuskaigu kaugusel ja kus asub ylikool  ning peamised ooklubid.

Belfasti saabusin tegelikult augustis 2006 ning samuti haaletades. Datalines tood enam pakkuda polnud ja mulle tundus Belfast ahvatlev. Pole ikkagi ennast tais Britid, kes siiani oma kolmanda maailmasoja kaotust labi poevad mis nende majanduse hukutanud.

Adrian saatis mind nuttes ara, raakides et argu ma ikka arvaku et koik Britid yhesugused on. Mina naiteks noorpolves haaletasin sinumoodi Iraagis ja Iraanis ning leidsin sealt palju sopru.

Belfastis veel hostelis elades kohtusin kohe mingite Newcastle tyypidega kes olid minu projektidesse valmis natuke raha paigutama. Pyydsin siis vahemalt oma mobla animatsioonid valmis teha ja valisin SVG tehnoloogia selleks. Ikkagi umbes 300M mobiiltelefoni turul on varustatud selle tehnoloogiaga ja yhtegi korralikku meediatoodet veel pole. See oli aga paras peavalu, tulid meelde Interneti algusajad kui iga webibrowser tootas erinevalt ja pidevalt kukkusid kokku kah. Kirjutasin oma firmablogisse sellest artikli “Experiences using SVG technology to animate movies”.

Igatahes detsembriks sain oma kolme pilootseeria animatsioonid valmis ja yritasin neid turule mone distributori kaudu saada.

Mobile Media ja Mobile Streams aga otsisid ainult mobiilivideot, Mobile Star Media oli vist mingi Brightoni pisifirma kes ise omadega raskustes ja PlayerX arvas, et momendil midagi uut mobiilioperaatorite portaalidesse saada on jube raske.

Igatahes jaanuriks lopetasid mu Investorid mulle investeeringu ara ja jain jalle rahatuks.

Seega votsin tookoha kohalikus telefonikeskuses pyydes onnetutele Sky Broadbandi klientidele tuge pakkuda. Need lausa kriminaalsed pettused seal aga olid niivord labinahtavad, et mind lihtsalt lasti valet kasutades sealt lahti. Kirjutasin sellest ka artikli “Sky Broadband lies and malpractices”. Pauli arvab, et Sky kindlasti annab mind kohtusse selle eest sest ikkagi Robert Murdocki firma, mees kes tegelikult WTC rynnaky 11. Septembri organiseeris.

Voib-olla oligi parem, sest vahepeal on mobiiliala edasi arenenud ja nyyd pole enam mingit distribuutorit vaja et turule saada. Mobiilioperaatorid on nyyd avatud ka kolmandate osapoolte portaalidele ja mobile web ning mobile communities on 2007 aasta trend.

Jaanuaris kaisin Invest NI jutul, sealt lubati my firmale kuni 50% arendustoetus  vajaminevast kapitalist tingimustel, et ei konkureeri teiste Pohja-Iirimaa meediafirmadega ja leian kuskilt lisa erakapitali. Igatahes tanaseks on valminud Invest NI raport mobiili ja digitaalmeedia turust ning voimalustest. Selle raporti jargi mul konkurente siin ei ole ja tulevik helge.

Votsingi Invest NI soovitusel need arikursused, mille jargi saab £400 abiraha et neile uus ariplaan kirjutada. Kursustel kohtusin mingi endise IRA tyybiga, kes tanaval vankrist pilte, reprosi ja fotosi myyb. Tal neid nii palju ja ari laheb yle tema moistuse hasti, nii et pyyan talle netimyyki kaivitada.

Sobrale Paulile tegin kah natsa tood, leides paikesepaneelidega varustatud seljakotid mis sobiksid moobseadmete laadimiseks. Momendil on see project logistika taga ja seismas. Millalgi sygisel saaks vast alles turule. Lisaks vottis Pauli uuesti ette selle kunagise mobiilse ryhmatoo rakenduse valmistamise, mille spetsifikatsioonid talle 2005 alguses kirjutasin. Eks nais, kas selle same enne turule, sest tundub et turg selle paari aastaga pole yldse arenenud. Tegin need wordpressi lehekyljed tegelikult Pauli soovitusel, et sealtkaudu voiksin tema arvates omale uusi projekte saada. Eks nais.

Muud uudised on, et Martsi alguses oli Belfastis Discovery dokumentaalfilmide yritus, kus kohtusin enamike vajalike inimestega. Isegi Sean Langani’ga oli voimalus suhted luua. Sean kais Afganistanis, yhes filmis sodis koos Eestlaste ja Brittidega Talibani vastu, teises Talibani poolel. Selles Eesti osas on head kaadrid, kui noor jobu Kaarel laseb soomuki katusel Rambo stiilis kuhu juhtub ja habemik Anti rooli tagant hyyab talle “Kaarel, vaata kah kuhu lased… ara jalle omasi maha lase”. Ameeriklased ju lasid Iraagi soja alguspaevadel kaks Briti helikoptrit alla, Iraaklased mitte yhtegi. Sean igatahes kiitis Eestlasi, kuna Eestlased ainsad kel seal soomukid on. Britid ju kinkised need meile jai se peavad nyyd sodima soomustamatta Landroveritega.

Kuna Indrek Treumfeldt ETV esindajana viibis kah sellel yritusel, siis pyydsin talle sydamele panna et need filmid saaksid Eestis naidatud. Sean oli ise vaga jalle eestisse tulekust huvitatud, kuna ta kunagi putsiaegadel meie iseseasvust sealt kajastas. Hiljem raakisin veel Aarne Rannamaega, kes saatis projekti ETV hankeosakonda edasi. Nyyd on juba kuu aega sellest moodas ja Marje Jurtsenko hankeosakonnast pole vist veel midagi otsustanud. Kahju, et suured projektid mis isegi raha ei noua jaavad mingite vaiklaste Eesti byrokraatide taha.

Lisaks kohtusin sel yritusel David Aukin’iga (producer of the Trial Of Tony Blair), kellele pyyan ikkagi oma Mihhail Horodosvky projekti koostooprojektina myya.

Angus McQueeni kaest sai kysitud mis mu Setomaa projektist Channel4’i sees on saanud ja hiljem saingi temalt vastuse, et momendil on tal mitmeid palju tahtsamaid projekte kasil ja mingi unustatud pisiriigiga aega tegeleda pole. Seega, see projektiidee on lopetatud ja Setomaast filmi teha polnud tanapaeva majandussituatsioonis voimalik.

Parast mitmeid kuid labiraakimisi Casting Directors Guild liikmetega mu filmile casting kokku panna, otsustasin taotleda “New Cinema Fund”’ilt toetust. Casting Director Guild liikmed ei saa enne mu projektis osaleda, kui projekt rahastatud. Seda keelab nende liikmesaatus. Vahepeal on Mark Ingram paris korralikku karjaari Hollywoodi teinud, tal kuus uut filmi momendil in production seal. Moment paistab oige olevat, sest “New Cinema Fund” koos Film4 ja East Midland Development Agency’ga finantseerivad kaheksa low budget digital features. Kui onnestub, siis hakkame sygisel filmima. Benjamin’I varasemad projektid loppevad kah selleks ajaks ara. Kui veel onnestub Northern Ireland Film and Television Commission’ilt “Product Competition Fund” kaudu post – production raha saada, siis valmime filmi siin Holylwoodis, Pohja-Iirimaal. Seal on paris korralik filmistuudio (USA Hollywoodi studio omistuses) ja too pisike kylake on tegelikult originaal Hollywood. Niivisi omistame filmi ise ja pole vaja mingite investorite ja stuudiotega jamada.

Lisaks tahaks ikkagi mingit stabiilsemat teenistust ja jallegi votsin selle Tattoo&Piercing salongi idée ette. Brightonis ma sellega kohaliku ettevotluskeskuse jutul kaisin, nood oleks kohe 50% arialustamise toetust sellele andnud aga siis ei suutnud kedagi kampa raakida. Sellise ari saaks kiiresti paari tuhande naelaga kiiresti kaima ja minu osa oleks marketing ja finants. Toetusrahasi leiab ja omal ei peaks olema eriti midagi valja kaija. Moni kuu voiks aga kuskil siinses Tattoosalongis miinimumpalgaga enne praktikal olla.

Kas toesti ei leidu eestis monda kunstiandega noort, kes tahaks oma annet teiste kehade peal rakendada?

Suvi on. Palav on. Palavus tapab. Igal kuumal suvel tulevad Brightoni tuhanded gay'd ja lesbid üle Inglismaa, Euroopa ja Maailma, et pidutseda. Ja pidu on vägev. Politsei paneb terved kvartalid kinni, et mingid normaalsexuaalsusega inimesed ei pääseks neid segama. Britid on üldse tolerantsed inimesed. Viimasel ajal on paljudesse teeninduskohtadesse ilmunud sildid "palun seiske siin, et vôtta järjekorda". Ja seisadki môned tunnid, et lôpuks järjekorda saada. Seepärast tuhanded gay'd ja lesbid järjekorras sammudes läbi Brighton'i neid ei üllata.

Paraad algas Brighton Marina'lt, kuhu ma ei viicinud minna. Vôtan niikuinii järjekorda oma kodu ukselt. Hommikul ostan hoopis môned ôlled ja joon need. Kellatorni juures peaksid paraaditsejad kella 11 paiku olema. Lähen parem sinna. Ja rahvast on murdu, kuid gay'si pole. Mis teha, eks siis ootame millal gay'd ja lesbid lôpuks kohale jôuavad. Mingid jaapanlased tahavad kangesti pilte teha, kuid neil pole veel midagi pildistada. Seetôttu vôtan omalt särgi seljast, karjun neile "suzuki" ja jaapanlased saavad oma pildikese tehtud. Ja siis tulebki paraad. Raskeveokid on eesotsas, nende katusestel rahvas tantsib. Vahepeal on cleopatra riietuses lesbid, nood pole nii lahedad. Aga kui DJ ABBA "olen tantsukuninganna... Ainult seitseteist aastat vana..." peale paneb, läheb rahvas tôeliselt hulluks. See on täielik hit neile. Mu sôbrad "recycling" on terve KS14 auto vôtnud, et paraadil osaleda. "recycling" on töö, mida mônikord teen. Korjan pudeleid, paberit ja purke kokku ja sorteerin neid. Muidu teevad seda tööd poolakad, soome tüdruk teeb meile marzuute ja manager Terry paneb kôik paika. Môni rikas naine Kemptown'is arvab, et katkiläinud pirn on kah klaas ja ükskord sattusime Hove's tôeliste joodikutele noortele tüdrukutele peale. Nondel oli 18 kasti pudeleid ära anda. Ütlesid, ega me üksi... Meil ikka mehed kah külas käivad.

Paraad läheb edasi. Grand Parade, siis London road ja Preston Park. Sammun nendega Preston Park'i, kus paraad lôppeb. Poppy lubas mulle pilte teha, helistan oma moblalt siis talle. Aga Poppy on kuskil lewis road’il eksinud. "mida kuradit sa lewis road'il teed, paraad ammu juba Preston Parki jôudnud" ütlen talle ja Poppy viskab toru ära. Ehk kunagi jôuabki Preston Parki kohale. Vist jôudiski aga häid pilte vast ei teinud.

Otsin Ôllet. Garsberg on esindatud, seega nende telki ennast satun. Tahavad £3.50 purgist, mis jube kallis. Aga mingi noor keha satub mu kôrvale. Pakun talle ôllet ja sexi. Ta huvitub. Aga peldikutes jube saba ja me ei tohi sexida avalikus kohas. Selle eest tehakse siinmaal vähemalt 500 naela trahvi. Miks inglased nii väiklased on?

Vôiks ju sexida vähemalt avalikus kohas? Muidu ju joome ennast surnuks. Katsume omi munne. Tal kôva, mul kah. Niiviisi me teineteise kôrval lamame, kunix politsei jälle tülitab. Et me peame lahkuma. Lahkumegi kahekesi käest kinni hoides.

Lähen parem "marina parade" baari, mis mu tänaval. Mu tänav jälle politsei poolt kinni pandud. Pidu on ja tore baar on avatud. Jôulude ajal on too olnud olnud ainus, kust süüa saab. Muidu mu teises tänava otsas on Amsterdam Hotel, kus on wifi ja paljad mehed. Aga too ei üllata enam. Paljaid ja tatoveeritud mehi täna vähe. Seega vôtan Sommerfieldist veini ja ronin koju tagasi. Keegi on oma vôtmekimbu mulle ukse ette jätnud. Teen sellega ukse lahti, sest oma vôti kuhugi kadunud. Hiljem vist Ismael vôttis selle kimbukese ära. Vähemalt järgmisel hommikul polnud enam ukse  ees. Vastastänavas elav kiilaspea on jälle rahvast vaatamas. Tervitame, nagu alati. Tal pole täna sôjaväe värvi pükse jalas. Mul on eesti sôjaväe saapad jalas. Merje kunagi saatis ja nood on Brightoni mere vastu pidanud. Jube ilusad saapad on ja Britid armastavad neid. Kunagi ostsin Hispaania omad aga nood lagunesid ära. Eesti omad ei lagune, kuigi on Hispaanias tehtud. Ärkan ilutulestiku peale kella 9 aeg ôhtal. See ilutulestik sôidab mulle aknast sisse ja vóimatu on magada enam. Miks nad teevad seda rannas? Vôiksid ju kaugemale merele minna. Aga tuli ei tapa. Hoopis lähen randa, sest palav on. Hüppan riietega merre ja ujun natsa. Jahutab maha. Muidu rannas mingid noored sexivad ja politseid polegi. Ju siis hoiab mu tänaval korda. Ja seda nad teevad hästi. Ei lasegi mind enam koju tagasi. Olen ju märg ja tilgun. Aga kui selgitan, et elan siin, siis lasevad mind koju riideid vahetama. Edasi pidutsen mône purjus transfetiitiga "Brigthon Marinal". Meil on lahe olla, suudleme aga sexida enam ei taha. Brightoni meri vôttis tuju ära. Kuidagi satun koju ja täna oma prille pole kaotanud. Jumal on tänatud sellelegile. Tahan vaid magada. Hommikul äratab mind hays’I agentuur, et kas ma tahan linna koristada. Linn olevat sitta täis ja nüüd koristajaid vaja. Ronin kohale aga mul alkoholi lôhnad juures. Ütlevad, selliste lôhnadega linna koristada ei tohi. Meil on ikkagi masinad ja "heatlh and safety regulations". Eks siis kômbin koju tagasi. Vähemalt Sommerfield on lahti. Vôtan sealt ôlled ja magan edasi.

Brighton on Tartuga sarnane pisilinnake, kus jalutades jôuab igale poole. Tegelikult on naaberlinna Hove'ga kokkukasvanud. 1/3 on püsielanikke, 1/3 tudengeid (siin asub inglismaa meediaala ülikool) ja 1/3 turiste. Brighton on Inglismaa peamine meelelahutuskeskus, kuhu tavalisti Londonist nädalalôppu veetma tullakse. Mul on kahju, et Tartu linnavalitsusele pakutud projekt Brightoni ja Tartu vahelisi sidemeid arendama hakata, vastavate ametnike poolt kunagi tagasi lükati. Lisaks on Brighton ka gay/lesbiühiskonna keskus. Siinne kultuuritase on niivôrd kôrge, et olen shokeerinud eestlasest moskva GITT'i lôpetanud teatrilavastajat, viies teda tavalisse noortemuusika keldribaari. Tartust lahkudes soovisid mitmed mu tuttavad, et otsiksin neile ikka siinmaal vôimalusi, mida ma kah kohe tegin. Sain Joogleberry klubi omanikud huvituma Merle Jäägri "lôkôriki" esinemisest ja palusin Mercalt vastust, millal nad saaksid tulla ja mitu inimest neil tuleb. Kui aga mitmete järelpärimiste peale ei suudeta kahe nädala jooksul otsustada, siis on lihtsalt rong juba läinud.

Olen päris hästi kohanenud Briti multinatsionaalsesse ühiskonda. Brightonisse jôudes helistasin oma arvutitarkvara ajast ammusele tuttavale firmaomanikule, küsisin temalt tööd ja rääkisin oma plaanidest hakata Briti meediaalal karjääri tegema. Ta leidis mulle vôimaluse ennast siinmaal elatada arvutitarkvara testijana. Sel alal on mu Eestist saadud kogemused, milliseid rumalusi tavaline arvutikasutaja on suuteline välja môtlema kah kasulikud. Selline testimine on päris loominguline töö, näiteks praegu testin saksa sôjaväe meditsiinikeskuste infosüsteemi. Siim Kallase puhul näitas juhuslikult sisselöödud diagnoosikood tal sexuaalse identiteedi häireid olevat ja ma saatsin ta kohe pikemaks ajaks haiglaravile. Ega mul muud töökohta polegi olnud vôimalik hankida, alati kui oma CV'ga kandideerin kohale, kus mul ületamatud kogemused on, soovitatakse mul omi ideid realiseerima hakata, pakutakse tuge ja soovitakse finantseerida.

Käisin läbi ka Raindance filmiprodutsendi kursused ja sain teada, mismoodi Hollywood'i filmitööstus toimib ning mida oodatakse. Filmirezisööri kursustel shokeerisin vist filmiala tippklassi ôppejôude, sest alati tekkis mul kindel visioon teemale ja oskasin näidata,  kuidas seda saavutada. Igatahes ei osanud mu ôppejôud mulle midagi muud soovitada, kui alati leidub Hollywood'is môni, kes sinusugust hullu toetama hakkab. Aga Hollywood'i ma ei taha. Britid on mind alati elus toetanud ja pean ka oma eesmärgiks ka neid tänada.

Igatahes kôik ôppejôud rôhutasid seda, et alal on vôimatu läbi lüüa akadeemilise haridusega. Keegi ei vaja ju inimesi, kes teavad, kuidas kopeerida kedagi? Ka ükski tippnäitleja pole saanud vastavat haridust. Näitlemine on kunst, mis tuleb geenidest ja seda on vôimatu ôpetada.

Selleks ajaks sai kinnisvaramaakler lôpuks mu korteri müüdud ja soovisin kursuste eest tasuda. Kuid isegi mu korduvatele palvetele ei tahetud minult raha vôtta. Olin ju oma maailmaränduri seljakoti ja haisvates teksades kursustele sisse sadanud ja hoopis organiseerijad ostsid mulle alati süüa.

Mu soomlasest sôber, kel veel Eestist abikaasa siia toodud on pikemat aega London'is elanud ja momendil alustab oma mobiilirakenduste firmat. Viis mind kohe kurssi mobiiliala trendidega ja konsulteerin tema äriplaane. Meie ühine sôber on nimelt vahepeal soomes teeninud varanduse oma tutvumisteenusega mobiiltelefoni vahendusel. Nähes siin, kuidas too ala arenenud on, siis on tôesti kahju, kuidas Eesti sel alal maha on jäänud. Aga siin pole midagi imestada, kui Milvi Tepa taoline inimene EMT'i personalipealikuks on. Kôige kurvem on, et tollel inimesel lastakse veel TPÜ's personalitööd ôpetada. Eesti peaks ju euroopa ühtse tööjôuturuga liitunud olema, siis peaksid ka ühtsed personalitöö alused kehtima?

Kui Eestis ôpetatakse veel CV'sse kirjutama hariduskäik ja teenistuskäik, siis sellist jama keegi mujal ei loeks. Kui tahad tööle saada, siis CV'sse küsitakse: Oskused ja kogemused vastaval ametikohal töötamiseks, kuidas ja kus need omandatti; ning mida on sul pakkuda firma arenguks.

Môtlesin siin koomiksilaadseid lühikesi animatsiooniklippe mobiiltelefonidele tootma hakata ja idee sai kohe toetuste osaliseks. Lisaks tahan ikkagi oma täispika filmi toota. Sellest tuleks teatav kultusefilm lesbi ühiskonda, sest teema on mulle väga südamelähedane. Valisin kuulsamatest sarimôrvaritest välja meditsiiniôdedena töötanud lesbipaari, kes oma armastuse tôestamise nimel tapsid vanureid. Soovin nendest teha odava eelarvega armastusfilmi. Saab näha, kuipalju toetatakse ja kas leian kah ôiged inimesed seda realiseerima.

Londonis külastasin kah Eesti Saatkonda, kust sain teada, et nemad seal eesti kodanikega ei tegele. Tegelevad poliitikaga. Viisakusest küsisin siis, mida arvavad Tony Blairi lôikusest, mis tol korral oli siinne päevakohane poliitikateema. Kuid nood polnud sellest kuulnudki. Mis poliitikaga nad seal tegelevad, jäi mulle arusaamatuks.

Kuna mind oli tühjaks varastatud ning mul tegutsemisvôimalused ära keelatud, siis kohe pärast euroliitumist  alustasin rahatult ja hääletades teekonda Hispaania poole. Tegelikult müüsin maha arvuti, mobla ja tolmuimeja ning sain nende eest 20 eurot. Muud isiklikud asjad kas kinkisin ära vôi jätsin naabrinaise juurde hoiule ja oma korteri andsin üle kinnisvarafirmale. Tartu supilinna ostetud korterist ma enam ei hoolinud. Kinnituse sain, kui kohtusin supilinna seltsi inimestega. Selle asemel, et minupoolt pakutud infrastruktuuri arendamise projekte toetada peavad nood oluliseks naabri akende ja kardinate kritiseerimist.

Minuga liitus alguses mu lesbisôbranna 16 aastane elukaaslane. Aga järgmiseks ôhtuks Riiga jôudes läks külmaks, hakkas vihma sadama, meil polnud kuskil ööbida ning tal tuli igatsus oma armastuse järele. Järgmine hommik ta otsustaski eestisse tagasi sôita. Mina aga jätkasin teekonda. Vihm ja külm ilm jätkus mitu päeva, kuniks ma varssavisse jôudsin ja ega mul nendel päevadel magada ei ônnestunudki.

Leedus püüdsin ennast eesti veokite peale rääkida, seal mingi rumal autojuht aga käskis mul kohe kodumaale tagasi minna. Tollele oskasin ainult vastata "Miks te arvate, et suudan varaste ja pättidega koos elada?" Aga ühe teise eesti veokijuhi rääkisin pehmeks, kuigi ta mulle üritas selgitada, et eestlasi ta üldiselt peale ei vôta, sest nood varastavad ja tekitavad talle sellega probleeme.

Eestis tekkinud stressist sain alles üle, kui mind vôttis peale Tsehhi suursaadik Lätis, kes mind sôidutas läbi Poola. Temaga saime päris headeks sôpradeks. Tal oli jube kahju, kuidas kunagi esirinnas olnud Eesti on nüüdseks niivôrd maha jäänud. Lätis vôi Tsehhis oleks kohe minupoolt pakutud vôimalused ka toetamist leidnud. Andis mulle lati suitsuvorsti, pooliku viina ja poola slotte kaasa. Esimese rahuliku peatuse aga tegin aga ühes slovakkia väikelinnas. Oli imeilus kevadine ilm, ning ôlu ja toit oli neil eestiga vôrreldes odav. Leidsin ka imehea magamiskoha kohaliku muusikakooli aias, kus hommiku vara üks katlakütja mulle sooja kohvi pakkus. Seejärel olin veendunud, et erinevalt eestis kogetust, on mujal maailmas ka häid inimesi olemas. Veel vôttis mind peale Slovakkia Siemensi juht, kus kôikide Siemensi mobiiltelefonidele programmvara valmistatakse. Too tahtis mind oma juurde tööle vôtta, kuid otsustasin ikka oma teekonda jätkata hispaaniasse. Tahtsin sôita läbi Sloveenia ja Bosnia, kuid sel teelôigul pool päeva hääletades ei saanud ma küüti. Seejärel valisin teekonna läbi Austria. Koheselt sain Viini, kuid seal tekkis probleem. Nimelt tahtsin kiirteel järgmisel hommikul jätkata ja seetôttu palusin autojuhil linna ringteel ennem ristmikku peatuda. Too täpselt nii tegigi. Asusin kuuerealiste,  betoonseinadega kaetud kiirteede pisikesel ribal, kust kuhugi liikuda polnud tiheda ja ülikiire liikluse tôttu vôimalik. Öösel aga tekkis mingi moment, kui sain need teed ületatud ning sildadel asuvalt kiirteelt ka maha ronitud. Leidsin lähedal asuva loomaaia, kus kah ööbisin. Hommikul aga sain koheselt peale, ning teekond jätkus.

Teine austria sündmus tekkis, kui olin umbes 10 kilti Itaalia piirist, imeilusa linnakese ääres nimega Village. Kiirteel hääletamine on nimelt Austrias keelatud. Sain vaid paarkümmend minutit hääletada, kui politsei mind kiirteelt sellest külast suubuvale teele sôidutas ja käskis seal hääletada. Kuna aga sellest külast keegi Itaaliasse ei sôitnud, siis ronisin kiirteele tagasi. Seal jälle kohe politsei, kes mind külasse tagasi toimetas. Ja niimoodi mängisime kaks päeva. Itaalia oli aga imeilusa mäeaheliku taga, kuid sinna ainsana viis kiirtee tunnel. Lôpuks selgitasin politseinikule: "Kuna muud vôimalust mul Itaaliasse jôuda pole, siis kas jäämegi minu elu lôpuni selliseid mänge mängima? Kui ma Itaaliasse jôuaksin, siis oleksin aga juba nende politsei probleem." Too naeris ja viskas mind piirini ära. Itaalias oli mul huvi Veneetsiat külastada. Hääletasin siis enne veneetsiasse suunduva maantee bensiinijaamas ja seal vôtsid mind peale mingid venelased. Nood vist olid nii rôômsad omasugust nähes ja ikka tahtsid mind oma kodus kostitada. Rääkisid mulle, kuidas "baba" oskab häid pelmeene küpsetada. Ja vedasidki mind siis 23 kilomeetrit Veneetsia teest mööda. Ma aga polnud huvitatud ja kui nood pidama sain, siis öö otsa jalutasin tagasi. Kuna Veneetsia on saare peal, siis pidin veel lisaks 10 kilomeetrit jalutama, et sinna jôuda. Veneetsia juures meres püüdsin omi Tartus mustaks saanud teksasi lôpuks pesta, kuid need said rohkem ôliseks, kui puhtaks.

Igatahes sôit jätkus ja sihiks oli prantsusmaa Riveira rannik. Seal kohtasin ka mingit eesti noorpaari, kes üritasid kuidagi oma rendiautot parkida. Naisterahvas oli keset tänavat ja üritas eesti keeles karjudes, ning kätega vehkides roolis olnud mehele selgeks teha, kus tema nägemuse järgi auto peaks olema. Igatahes päris naljakas vaatepilt oli, seetôttu ma kah neid eesti keeles tervitasin.  Rahaprobleem oli selleks ajaks juba lahenenud, sest enamik autojuhte andsid mulle raha, kuuldes mu ônnetut saatust. Rahatuks jäin jälle Marseille's. Seal aga teepeale hääletama minnes leidus mingi lätlane, kes autojuhtidelt raha küsis. Pidi teenima nii umbes 40 eurot päevas. Andis siis mulle ühe pika saia ja vigasesse prantsuskeelde mulle tôlkis: "Ma olen üks rändur, kel rahad otsas. Palun andke mulle raha, suitsu, süüa ja kohvi". Ise oli imestunud, miks ma nii pikalt tahan kirjutada. Tema kiri oli lühike: "Andke Raha". Too oli ka imestunud, et hääletades prantsusmaal liigun, sest siinmaal saab ka rongidega. Piletit pole vaja. Kui piletit pole, siis küsitakse kuhu tahad sôita, kirjutatakse sulle pilet välja, küsitakse kodust aadressi ja lohutatakse, et küll hiljem maksad. Too veel kutsus mind külastama Lyonis asuvat baltlaste rändurkodu, tuleb vaid otsida sealses vanalinnas asuv ainuke tubakapood ja ôelda, et oled baltlane.

Öösel aga Marseille kindluse juures ja imeilusa merevaatega pargis magades varastas üks hulkuv kass selle saia ära. Lihtsalt öösel kuuldsin krabinat, hommikuks oli mu seljakoti lukk lahti ja sai kadunud. Pôôsastes aga kass, kel saiapuru lähedal. Eks see park vast oli tema kodu ja mina seal sissetungija?

Hommikul siis lähen turule, näitan ainult kirja ja topitakse mul kott puuvilju täis. Edasi seisan selle kirjaga tänaval, ning inimesed annavad mulle suitsu ning sain kah mitu pikka saiapätsi kaasa. Prantslased ju ostavad neid hulgi, ning hea meelega jagavad.

Marseille'st väljasaamine oli aga keerulisem. Kuna linna ringteest algab kohe kiirtee, siis otsustasin hääletada ringteel. Seal aga pool päeva "Espanja" sildiga seistes ei vôtnud mind keegi peale. Seejärel oli mul juba ükspuha, kuhu sôita ja panin lihtsalt näpu püsti. Sain kohe peale, kuid too sôitis samat teed mööda linna lähedal asuvasse ostukeskuste satelliitlinna. Sealt aga kuhugi saada oli vôimatu, sest ainult peredega autod liikusid Marseille ja McDonaldsi vahet. Lôpuks mingid prantsuse noored ônneks olid mind pikka aega jälginud, vôtsid mind peale ja sôidutasid Marseill'se tagasi. Andsid veel süüa ja paki suitsu, ning ostsid mulle kohvi. Sellega olin kah oma päeva eesmärgi saavutanud. Järgmine hommik jällegi sain edasi ning soovitud hispaania oli juba lähedal. Ennem hispaaniat aga vôttis mind peale üks Guami päritoluga naisterahvas, kes ise elas prantsuse alpides, Insbruki lähedal. Too pidas seal pisikest kohvikut. Kui ma selgitasin, et hispaanias otsiksin mingit baaritööd, siis pakkus mulle: "Veiko, y can work in my caffee and I will give y a shelter". Aga kuna mu prantsuskeel oli null, siis ei julgenud lihtsalt ta pakkumist vastu vôtta. Hiljem jubedalt kahetsesin, sest too mulatitar oli tegelikult ka jube ilus ja olemuselt lahe. Aga reis läks edasi hispaania poole. Piirilinnas tegi mulle üks tore autojuht korraliku sooja ôhtusöögi välja, mille eest talle tänulik olen. Hispaaniasse jôudes oli plaan Ibizale minna ja seal mingit tööd leida. Aga Barcelona's selgus, et ühe suuna laevapilet on üle 50 euro ja mul oli ainult 5 eurot taskus. Lisaks môtlesin, et kui tööd ei leia, siis on jube raske ikka mandrile tagasi saada. Seetôttu otsustasin hoopis Costa de Sol'i kasuks. Barcelonas veel külastasin sealset tasuta noortefestivali, kus "David Bowie" ja "Simple Minds" esinesid sealse regiooni noortelaagrite toetuseks. Rääkisin organiseerijatega ja sain teada, milliste ametnikega siinmaal tuleb kultuuriürituste asju ajada, ning erinevalt eesti kogemustest oleks mul kah vôimalused.

Autojuhid, kes mind peale vôtsid olid alati lahedad. Üks veokijuht, kelle raskeveok kuskil 60 km/h sôitis ja kellega ma umbes viis tundi sôitsin, kuulas ainult "Saterday Night Feaver", ning selgitas kuidas too film on maailmas parim. Kui temast pääsenud, siis vôtsid mind peale mingid noored, kelle masin rappus HipHop muusikast, nood pakkusid mulle hasisit tubaka asemel, ise tômbasid ninna kokaiini ja sôitsid umbes 260 km/h. Päris hea vaheldus oli.

Alicantes ajasin oma paberid korda ja esimest korda elus sain sotsiaal- ja ravikindlustuse. Eesti oli mulle seda alati keelanud, kuna mul polnud oma firmast vôimalik igakuist palka endale maksta ja pidasin tähtsamaks hoopis firma arendamist. Kuskil nädalakese pesitsesin Puerto de Marrazon nimelises rannikuäärses linnakeses. Seal oli meres jube ilus kalju, mille otsas jeesuse kujuke. Siesta ajal, kui sealne elu seisis meeldis mulle selle kalju otsas môtiskleda. Puerto de Mazzaron's juhtus mul selline lugu, mis mu rahalist olukorda parandas ja mul ônnestus priimus osta, milllega sain edaspidi sooja toitu endale valmistada. Nimelt püüdsin pangaautomaadist uurida, et äkki on mul natuke rahakest arvel. Minu ees oli aga üks vanem saksa naisterahvas, kes jube närviliselt pangakaartekaarte automaati toppis ja oma märkmikust PIN koode otsis. Lôpuks pani joostes minema. Astun siis automaadi juurde, hakkan oma kaarti sisse toppima aga automaat hoopis väljastab mulle 20 eurot. See aga oli täpselt priimuse hind. Kuna selles linnas ma ikka tööd ei leidnud, siis pidin jätkama.

Jätkasin edasi mööda rannikut. Murcia ja Andalucia piiril olid aga niivôrd inimtühjad ja imeilusad rannad, et ilma ühte Hollandist pärit tänavakunstnikku kohtamata poleks ma kuidagi edasi saanud. Tollel oli autoloks, mis juhul, kui temaga naiselikult käituda ka aeg-ajalt isegi liikus. Too korjas rannast kive, valmistas neist kaelakeesi ja müütas tänavatel 5 eurot tükk. Kuigi tema suund oli teisele poole, viskas ta mind Almeria'sse ära. Seal aga juhtus ônnnetus, mis sundis mind tollesse paika pikemaks ajaks jääma. Nimelt teed ületades sôitis mulle mingi "joven" oma motikaga otsa. Valgusfooris läks mulle tuli roheliseks ja esimeses reas olnud autod peatusid. Aga üks noor skuutrivend otsustas, et teise rea kaudu saab kah punase tulega enne risti sôitva autokolonni eest läbi, kuid mind märkamata pôrutas otse mulle otsa. Viidi mind siirenide huigates kiirabiga siis haiglasse, kus ootasin valudes oma järjekorda. Luumurdu ônneks ei olnud, kuid oli ilge paistetus. Viis pudelitäit verd vôeti jalast välja ja sellejärgi visati mind haiglast välja. Liikuda mul aga valu tôttu polnud vôimalik. Istusin siis ratastoolis haigla ees ja môtisklesin. Hommikul ju oli vaja politseis olla, et juhtumi kohta tunnistus anda. Kohalikud küll selgitasid, et vôiksin "Alberge" minna, kuid ma polnud sellest varem kuulnudki. Olen alati harjunud oma eluga ise toime tulema kellegilt abi palumata. Kasutasin siis viimset raha, et taksoga politseijaoskonda sôita ja seal oma vähese hispaania keeleoskusega selgitasin "Yo andar y un joven con moto me pumm pumm. Me semaphora es verde a motocyclista es rot. Coches en primera linea stop a' motocyclista es stupido. Penso, en secundo linea ello es possibilitad. Coches muy grande y yo no via moto. Esta es me accidente y yo no possibitad andar. Me ua-ua hospilitad como en manana yo neccesito aki". Igatahes olid väga sôbralikud ja käskisid mul "abogado" hankida. Kuna mul liikumine oli vôimatu, siis palusin neil takso hankida koos natuke ingliskeelt kôneleva taksojuhiga. Too aga püüdis mulle advokaadi asemel oma vigases inglise keeles vaatamisväärsusi tutvustada ja viis mind hoopis luksushotelli ette.

Elasin liikumisvôimetuna siis môned päevad lihtsalt pingil ja head inimesed tôid mulle süüa.

Hiljem, natuke juba liikudes kohtusin ühe lätlasega, kes soovitas mul "Alberge" minna. Alberg on hispaanias sotsiaalmaja. Kuna hispaanlaste puhul perekonnad alati hoiavad kokku, siis peamised sotsiaalmaja elanikud on ida-eurooplased. Muidu ida-euroopa rahvused on sealmaal hästi läbi löönud. Tsehhid, Poolakad ja Lätlased ehitustel. Panevad omavahel kamba kokku pôhimôttel, et las poolakas olla seekord puusepp ja lätlane müürsepp, ning pakuvad grupi välja. Rumeenlased ja Marokolased on aga pôllumajanduses. Pôllumajanduse hooajatöödel teenib seal 40 eurot päevas. Rumeenlastega koos aga peab arvestama, et varastavad nagu eestlased, kuid on eestlastest intelligentsemad ja kogenenumad vargad. Ikkagi mustlasgeenid. Marokolaste peale vôib aga kindel olla. Nood on muhameedi usku, kus varastamine surmapatt.

Alberges elasid ka mingid vene mutikesed Klaipedast, keda keegi tuttav oli oma veokiga Almeriasse toimetanud. Nood olid nii rahul, et eluke nagu sanatooriumis. Päevad veetsid rannas ja pidevalt tegid seal kôvahäälseid skandaale söögi pärast. Üldiselt kaua Alberges ei hoita, kui lahti tahetakse saada siis lihtsalt küsitakse, kuhu tahad minna ja ostetakse sulle pilet. Kui aga kuhugi minna pole, siis antakse sotsiaalkorter ning hakatakse elatusraha maksma. Kuna mul kah söögivaheaegadel midagi teha polnud, siis jalutasin vaikselt linna, istusin peatee juures maha ja hakkasin kunagi toodetud Dreamfieldi CD'si müüma. Ostuhuvilisi eriti ei olnud, kuid möödujad andsid mulle niisama raha. Laupäeviti oli turg, siis läksin sinna ja üritasin koos piraatcd'si müüvate mustadega samamoodi müüa. Seal oli aga väga tüütav, sest iga natukese aja pärast hüüdis keegi "Policia", nood imekähku said oma tekikesed selga ja jooksid laiali. Lisaks oli hispaanlastel riiklik sotsiaalprogramm ida-euroopa'st tulnud immigrantide ühiskonda sulatamiseks. Selle raames vôtsin keeleôpet ja sain teada, et kui tahan siin oma firmat tegema hakata, siis pean vähemalt 2 aastat siin elama ja politseist tôendi vôtma, et pole kriminaal.

Almerias elasin niimoodi kuskil kuu aega ja jube tüütavaks muutus. Mitmeid kordi üritasin Malaga poole edasi saada aga linna lôpus ringteel ei saanud peale. Edasi mägedest läks kiirtee, kuid mu jalg polnud veel piisavalt paranenud, et saaksin mäkke ronida ja kiirtee ületada. Niimoodi paar päeva proovides läksin jälle Alberge tagasi. Lôpuks olin sellest linnast niivôrd tüdinenud, et kui üks tädike mu juurde tuli ja 5 eurot andis, otsustasin bussiga kuhugi sôita. Malagasse pilet aga oli üle 13 euro, siis ostsin pileti lihtsalt lähedalasuvasse randa Roquetas de Mar. Sealt edasi sain ühe väga lahe autojuhi peale, kes mu kannatusi kuulates mulle ôlut, suitsu ja 20 eurot andis, ning viskas mind kiirteele. Selles kohas kah mul hääletamine millegipärast ei ônnestunud. Keskpäeval läks veel niivôrd palavaks, et ostsin bensujaamast liitrise külma ôlle ja ronisin sellega pôôsastesse uinakut tegema. Ôhtutti kogunes araablaste seltskond üle tee asuva kaugekônepunkti. Nood aeg ajalt kinkisid mulle süüa. Igatahes, kui olin niimoodi seal mitu päeva olnud, siis ühel päeval jutustasin mingi neegriga ja selgus, et too ootab bussi. Mul hakkaski kingitud 20 eurot otsa saama ja otsustasin temaga koos El Jido'sse sôita. El Jido oli pisike linnake, tegelikult oli kogu linn ühe eriliselt pika peatänava ääres. El Jido'st hääletades ei ônnestunud mul ikkagi Malagasse saada ja seetôttu otsustasin külastada rannas asuvat linnakest, nimega Almerimar. Sinna viis linna ainuke bussiliin, number 1. Leidsin eest fantastiliselt ilusa ja rahulikku mereäärse pisilinnakese. Linna keskus oli tegelikult pisikesed sadamasopid, mille kaide ääres ärid, pubid ja restoranid. Mereäär jätkus pargiga, millest edasi oli peaaegu inimtühi paari kilmeetri pikkune rand. Almerimaris oli ainult kaks supermarketit aga venelased pidasid seal kauplust, kust sai osta balti kilusid, läti sampust ja turisti einet. Seal kohtusin Belgiast pärit Rinaldo'ga, kes oli hiljuti lahutatud, jätnud oma vara eks naisele ja pôgenenud lihtsalt siia. Rinaldo magamistuba oli pargis, minu oma aga mereääres, kivide vahel. Päris rannas magada ei saa, kuna ööseti küntakse liiv traktoriga läbi. Rinaldo oli päris heas vormis ja ajas alati noori vene tüdrukuid taga. Tegelikult ônnestus mul nende vene tütarlastega  parem suhe saavutada. Kui ühes baaris kaebasin, et nende veiniklaas 1.50 eurot on ikka jube kallis hakati mulle tasuta veini kallama ja anti süüa lisaks. Hiljem anti terve pudel veini kaasa, et äkki ônnestub mul môni tütarlaps hankida. Istungi veiniga rannas ja kaks noort vene tütarlast lähevad mööda. Mul jälle suitsud otsas, ning pakun, et teeme vahetust. Nii me randa veini jooma jäimegi ja sexida kahe verinoore tütarlapsega avalikus kohas, ning merelainete kohina saatel oli päris romantiline. Tegelikult on selline avalikus kohas seximine sealmaal tavaline. Torremolinos rannas magades olid kaks soome tüdrukut mingi purjus iiri vanamehe ära tômmanud ja üritasid kordamööda teda vägistada, Marbellal pargis magades oli mingi ärimees endale naiskaaslase leidnud, ning palus seal oma munni imeda, ning Estepona rannas magades korraldasid sealsed noored tôelise sexorgia.  Almerimar aga oli niivôrd armas kohake, ning mul on kahju eestlastest, kes ülikalli hinnaga ostavad vahemereäärseid puhkusereise ülerahvastatud ja olematu teenindusega paikadesse. Vene ja euroopa intelligents on just sellised kohad enda jaoks leidnud, ja kui omal purjekat vôi kaatrit pole, siis üüritakse kohapeal villa vôi korter. Tuleb odavam, kui mingi puhkusepakett.

Aga ühel päeval aga läks Rinaldo ôlle järgi ja kadus kuhugi. Ma ei viitsinud enam oodata, ning môtlesin, et ehk El Jido's on midagi huvitavamat. Kuid ka too linn oli suure palavuse tôttu välja surnud. Siis lihsalt ronisin kiirteele ja viskasin näpu püsti. Ja oma üllatuseks, mingid noored kohe peatusid ning sôitsime Benalmadema Costa'le. Benalmadena Costa on Torremolinose ja Fuengirola vahel, jube ilus ja mônus linnake. Nende sadama arhitektuur on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Linna keskelt mägedesse ronides on päris suur park, kus keskpäeviti ma uinakut tegin. Hirmus palavus ja kohalik pargi juures asuv internetiga varustatud raamatukogu oli kah sel ajal ka kinni. Muidu pargihooldajad on hispaanias jube intelligentsed inimesed, tavalisti mitu kôrgharidust seljataga. Lihtsalt sellisele tööle ainult vôetaksegi inimesi, kes naudinguga oma tööd teevad. Tartus olles püüdsin tööbüroo soovitusel sealse jooksuraja hooldajaks tööle saada, kuid jooksuraja direktor, kuulanud mu juttu, mida ma varem teinud olen, küsis "kas te alles vabanesite vangist?". Eks eestis ainult kriminaale tööle vôetakse, kuna tööandja ikka tahab omasugust varast?

Magamiskohaks leidsin linnast Fuengirola poole jalutades ühe mereäärse kaljusse tekkinud koopa, mis asus sealse absolutselt amortiseerunud viietärni hotelli taga. Jube rahulik koht. Môned hommikud oli üks süvasukelduja oma tippvarustusega seal harjutamas, siis mônikord kaks vana kalameest meres asuvatel kivitükkidel ôngega mereande otsimas ja aeg ajalt tungis vesi mu magamistuppa. Igatahes nautisin oma magamistuba ja kôik ümbritsevad inimesed olid jube sôbralikud. Söögiprobleemi mul ei olnud, sest supermaketid viskavad head ja paremat ära, kui realiseerimistähtaeg täis saab.

Püüdsin ennast seal hollandist pärit Budhha baari omanikule ennast abilisena tööle sokututada, kuid tolle äri ei läinud hästi ja tal polnud vôimalust kedagi palgata. Muidu oli jube lahe tüüp, oli niipea, kui toda baari näinud, visanud naise ja hollandi ärid kus kurat ja hakanud budistiks.

Benalmadena aga tüütas ära ja edasi sôitsin ringi mööda Costa de Soli. Marbella oli täitsa kihvt koht, jube ilus vanalinnake ja pargid. Eks seetôttu mingid rumalad rikkurid sinna ronivadki. Marbellasse jôudes kohtusin kohe mingi columbia narkoperekonna vôsukesega, kes mulle jälle 20 eurot kinkis. Tolle firmal läks hästi, kuna too müüs rikastele "ülipuhast vett". Selgitas mulle, et muud veed sisaldavad alati mingeid mineraale aga tema vesi on ikka ülipuhas. Ma siis küsisin, et kas siis destilleerid vee ära? Too vastu, et loomulikult. Too teadis Eestit väga hästi, sest üks tema kuuest vennast oli leidnud Eestist endale vene tüdruku näol armastuse ja kiitis, kui suure kasvuga columbia kokaiiniturg olnud Eestis.

Seal otsustasin, et Tartu korteri asemel vôiks endale motorhome tüüpi elamise hoopis soetada ja uurisin neid. Môned müüa olevad asusid mägedes, seega sai kah seal rännatud. Erilise mulje jättis aga Malaga fiesta. Hispaanlased tôesti oskavad pidu pidada, sest kuskil kaks nädalat olid enamik ärisi kinni ja kogu linn pidutses. Fiesta avas Julio Iglesias ja avakônele järgnev ilutulestik oli niivôrd vôimas, et pole elus sellist näinud. Kogu linnavatsuse hoone oli pandud pôlema, mis kestis üle tunni sünfooniaorkestri saatel. Lisaks toetatti ilutulestikku merelt. Edasi oli kontsert, kus esinesid mitmed kuulsad ja kohalikud tähed. Kontserdid jätkusid igal ööl linna serval asuvas messide alal, kus oli kaks kontserdiala. Üks môeldud noortele ja teine kohalikule estraadile. Kogu messiplats aga oli niivôrd suur ala, et läbijalutamiseks kulus juba mitu päeva. Päeval linnaplatsidel esinesid  flamencotantsijad ja muusikud. Igatahes vôimas üritus oli. Malaga oli jube uhke selle üle, et oli valitud euroopa kultuuripealinnaks aastal vist 2016 ja selle festivaliga üritatti näidata, et ikka on vastaval tasemel.

Kuid baaritööd mul ei ônnestunud leida. Tüüpilised baari pidavad inimesed olid oma pensionisäästudest baari ostnud, ning üritasid kuidagi tegutseda ja palgata baarikogemustega noori. Minu CV aga näitas, et olen suuteline suuri ärisi käivitama ja juhtima. Selles suhtes tekkis mul oma elust jube kahju, oleksin ju vôinud hoopis baarides töötades vaikselt elada ja elukest nautida. Igatahes otsustasin, et lähen Inglismaale ja uurin, mis vôimalused mul on Briti filmitööstuses läbi lüüa.

Gibraltar oli huvitav kohake, euroopa lôunatipp on ju tegelikult üks kuuris asuv kohvik. Seda nähes tuli mul kohe meelde Douglas Adams 'i "The restaurant at the end of the galaxy". Gibraltari lennukite maaandumisrada on vist ainuke maailmas, mida läbib jalakäijate ülekäigurada. Et aga oleks kindlustatud, et ükski jalakäija lennuki alla ei jääks, sôidavad enne lennuki ôhkutôusmist-maandumist ülekaigukoha ette kuulipildujatega varustatud soomukid. Gibraltarist hakkasingi läbi hispaania ja prantsusmaa keskosa inglismaale hääletama. Vältisin pealinnu, nagu Madrid ja Pariis, kuna olen varem neid külastanud ja nondesse sisenemine oleks olnud lihtsalt aja ja raha raiskamine. Orleans mulle meeldis tohutult ja soovitan neil, kes Pariisi sôidavad ka seda linna külastada. Üle mere sain ühe veokijuhiga, kes mind M25 peale viskas. Môtlesin London'is mône tuttava juurde sisse sadada aga poolteist päeva Londoni sildiga M25 peal hääletades ei tahtnud keegi mind peale vôtta. Seejärel meenus, et Brighton oli ilus mereäärne linnake ja miks mitte siis sinna minna. Niipea, kui sildi Brightoni vastu vahetasin, sain ka kohe peale.

Kuna ikkagi uskusin Eestisse, siis pärast lahutust 2003'ndal aastal püüdsin igati kasulik olla. Näiteks, kui mu inglise sôbrad said tehtud uus-meremaal filmi "The Whale Rider", siis ma müüsin neile idee järgmine film eestis ja eesti klassikast filmida. Briti filmifond lubas selleks umbes veerandi miljoni naelase toetuse ja siiani eestlaste poolt kasutamatu Media Plus fond oleks finantseerinud lisaks. Kuna Media Plus oli Eesti Filmi Sihtasutuse hallata, siis rääkisin eesti filmi sihtasutusest Jaak Lôhmusega, kuid too irvitas ainult minu üle. Selgitas, et filmialale tulekuks pean ma tema arvates mikrofonihoidjast karjääri alustama. Niisuguse jama jutuga küll maailma filmitööstuses läbi ei löö, sest valgustaja ja mikrofonimees palgatakse alati proffid. Resizööri ja produtsendina vôid olla diletant, peaasi, et oma idee ja nägemus on ja produtsendil ka natuke ärikogemust. Aga kui filmil ikka heli pole, voi valgustuse tôttu pilt jama, siis pole kah film vaadatav. Eks sellise suhtumise tôttu ongi eesti film ebaprofessionaalne. Mingi eriline vôhik filmialal, Endel Koplimets on nüüdseks eesti filminduses etteotsa roninud, sellise rumala tüübi juhtimisel pole ka eesti filmil mingit lootust paraneda. Loodan, et môned meediatudengid kunagi annavad talle lihtsalt korralikult tappa.

Järjekordne negatiivne kogemus oli mul Tartus, kui üritasin sealset noortefestivali toetada. Esialgu tegin interneti turuuuringu, mida noored festivalilt ootavad. Selgus, et mônda nende tunnustatud artisti, nagu Shakira, Britney vôi Eminem. Kuna Eminem istus tol momendil USA's vangis, siis teda mul polnud vôimalik sel momendil Tartu toimetada. Rääkisin siis Tim Williams'iga (BBC sotsiaalprogrammide juht), kes lubas mulle sponsortoetuse mône TOP artisti promoürituse läbiviimiseks Tartu noortefestivali raames ja BBC oleks ka Tartust valmistanud saatelôigu. Oli ju meie euroliitumise ajajärk ja Siim Kallas oli enne BBC saates HardTalk meie rahvast väga rumala mulje jätnud. Suur oli aga minu üllatus, kui Eneken Koka otsustas, et kohalik ôlletehas on Tartu noortele ikka parem sponsor, kui BBC. Ise arvasin, et tegemist on korruptsiooni ja onupojapoliitikaga ja üritasin sellest  ka "postimeest" hiljem teavitada. Kuid mulle tuli ametlik postimehe vastus, et "kas arvate, et te kuskil mujal tsiviliseeritud riigis astute BBC kirjaga sisse ja teid usutakse?"  Vastasin, et pole nagu enne elus sellist probleemi elus kohanud. Maailmas kohatud inimesed on olnud alati normaalsed, avatud ja kasutaksid sellist vôimalust.

Püüdsin oma korterit pandiks pannes ka pangalaenuga mingit tulusat tegevust käivitada, kuid Eesti pankade suhtumine on täielikult naeruväärne. Mulle vastati, et "Teil pole ju piisavat stabiilset sissetulekut". Ma vastu, et "Endale piisava stabiilse sissetuleku hankimiseks ma ju teilt laenu soovingi, kui mul oleks piisav stabiilne sissetulek, milleks mul siis laenu vaja on?". "Aga kui teie äriplaan ei ônnestu, kus Te siis elama hakkate?". Vastasin "Mis môtet mul siis üldse elada on, kui ma mitte midagi teha ei tohi?". Igatahes leidis kinnitust, et Hansapank oma reklaamiga "Head Môtted Saavad Alati Teoks", valetab otseselt inimestele näkku.

Kôige suuremaks tagasilöögiks aga oli järjekordne vargus Tartus.

Olin saanud just inglastelt toetuse, et omi programme taastada, et nende ôigused ühele inglise firmale maha müüa. Tartu kolisin suure külma talve aegu, kui väljas kuskil miinus 40 kraadi ringi. Minu korteri ahi sooja ei hoidnud ja kuna mul tol momendil kah külmkappi polnud, siis ostetud toit oli alati hommikuks jäätunud. Kui siis hommikul vatiteki alt välja ronisin, tômbasin ketsid jalaotsa ja läksin t- särgi väel ôue korteri endise omaniku Mihhaili poolt minule müüdud  500 krooni eest ostetud puuronte tuppa tooma. Need aga susisesid ahjus, ja sooja ei andnud.

Tore oli mu telefonikône inglismaale, kus mul sôber, kes varasemalt oli milleeniumi vastuvôtu BBC'le lôunapoolusel orgunninud. Too vastas, et Antarktikas tal nii külm küll ei olnud. Mäletan, et kui see ta Antarktika idee meil jutuks oli, istusime Lily baaris ja minu küsimuse peale "Miks?", ta selgitab "Veiko, sinul saabub uus milleenium ainult üks kord, meie aga saame seda 24 korda vastu vôtta. Astume vaid sammu ja jälle uus ajavôônd".

Ise ma Antarktikasse minekust huvitatud ei ole, rohkem huvitaks mind külastada maailma kôige väiksemat riiki, nimega Pitcarn. Tolles on ainult 48 elanikku ja aastane külastajate määr maksimaalselt 100. Selle riigi ajalugu on päris huvitav, kôik kodanikud on ju mererôôvlite järeltulijad. Filmiklassikasse kuuluv "Purjekas Bounty" annab selle riigi sünnist ettekujutuse. Tegelikult tapsid  mehed teineteist juuatäis peaga maha, ainult Adams pôôrdus usku ja tegi naistele lapsi. Nendest järeltulijatest ongi nüüdseks saanud selle riigi kodanikud. Selle riigi külastamiseks aga peab sealse kuberneri eriluba olema ja kuna regulaarset transporti kah pole, siis tuleb oma paadiga minna. Eestis olles püüdsin asja ajada, sain isegi Pitcarni kuberneri toetuse, kuid ei leidnud kedagi kampa. Inimesed pole lihtsalt sellisest riigist kuulnudki. Samamoodi oli ju Belize'ga. Kunagi sain kutse Soverign grupi poolt Riias organiseeritud offshore panganduse seminarile, mida isegi avas Läti president. Seal kohtusin Belize riigi majandus- ja turismiministriga, kes mulle ka korraliku ôhtusöögi välja tegid. Kuna nad olid just Lätiga diplomaatilised suhted ja viisavabaduse sisse seadnud, siis soovisid sama kah Eestiga. Andsid siis mulle kirja kaasa, millega külastasin välisministeeriumi. Seal aga mingi sekretär ütles mulle, et teen siin nalja ja et sellist riiki ei eksisteeri. Just oli aga ajakirjanduses teemaks välisministeeriumi uute merzude ost, eks ma siis naisele kaeban, et näed, oleksid vôinud ju natuke raha säästa ja gloobuse lisaks osta. Kui ma edasi Belize ministritele vastasin, naersid ja andsid mulle Belize passi, et saaksin tôestada nende riigi olemasolu. Belize on kesk-ameerikas asuv, pindalalt eestiga sarnane riik, kuid elanike arv umbes 200 000. Kolmandik riigist on imeilusad laguunid, sest seal asub austraalia järgi maailma teiseks suurim laguuniregioon, kolmandik riigist on pôllumajandusmaa ja kolmandik dzunglid. Stabiilsusest ja elatustasemelt Costa-Rica'ga sarnane, seega Eestist üle. Endine Briti koloonia, mille iseseisvus saabus natuke enne Eesti oma, 1986'ndal aastal. Kui ma siin britimaal oma ideedega môned miljonid teenin, siis edasi on plaan endale Chris Crafti "Continental" marki kaater osta ja Belizes oma pensionipôlve veetma hakata. Tartus mulle seda ei lubatud, sest vaevalt sain oma pesakeses vaevalt môned kuud ennast sisse seada, kui sealgi juhtus vargus. Ôigemini, kuna juhtusin ise varastele peale, siis kvalifitseerus see röövina. Mul löödi silm siniseks ja ähvardatti nuga kôri peal hoides ära tappa.

Seekord sain igatahes jube pahaseks, sest kôikidele oli ju teada, kes varastavad? Eesti Politsei lihtsalt ju irvitab oma kodanike üle ja seda nende irvitamist nägin pärast eelmist vargust. Sündmus juhtus 18. Detsembril 2002'ndal aastal Tallinnas. Nimelt tegin baaris "levist väljas" mingile noorele kunstitudengile välja ja saatsin ta hiljem koju. Too aga elas gonsiori tänava ühikas, ning oli piisavalt purjus, et oma magnetkaardiga uksi lahti iseseisvalt saada. Eks ma siis pidin abistama, ning arvatavasti kah suudlesime, mis kohaliku komandandi jubedalt närvi ajas. Edasi istusin taksosse ja palusin mustamäele sôita. Saame kuhugi endla tänava kanti, kui takso ette sôitsid kaks firma "Securitas" maastikuauotot, taksojuhile pandi kohe rusikaga näkku ja kästi munnipeale tômmata. Mind tiriti asfaldile ja peksti nonde ambaalide poolt jalgadega julmalt läbi. Edasi viidi kesklinna politseijaoskonda, kus mu mônitamine jätkus. Esialgu tuvastasid mul alkoholijoobe, mis ju loomulik, kui baarist tuldud? Siis viidi mind meditsiinilisse ekspertiisi, kus kästi sirgelt kôndida. Seda ma kah tegin, kuid mingit noort politseinikku ajas see jubedalt närvi. Too siis lôi mulle saapaga sääremarja, ise karjudes "tuigu, vana raisk vôi peksan su läbi". Kuna pärast sääremarja lüües ei ole vôimalik sirgelt seista, siis olid jubedalt rôômsad, et said protokollida sôna "tuikus". Tagasi kesklinna politseijaoskonda mind toimetades leidsin situatsiooni niivôrd naljaka olevat ja teadsin, et soome ajakirjanduskontserni omanikeperekonnast Helena Haavisto viibib momendil Tallinnas. Hakkasin siis oma moblaga talle helistama. Seda mul aga teha ei lubatud, hoopis kästi mul alasti vôtta, et saaksid mind nn. eurokambrisse toimetada, mille üle nad jubedalt uhked olid. Probleem aga tekkis minu rahakotis olnud India, Dubai ja Malaysia rahatähtede ülesmärkimisega. Nimelt polnud nad enne selliseid rahatähti näinud ja et ikka ôige rahakursiga neid arvele vôtta, tuli öösel kella 3 paiku Eesti Panga ekspert kohale kutsuda. Mulle aga ôeldi otsesônu välja, et "Meie oleme Eesti Politsei ja vôime inimestega teha mida tahame".

Hommikul vabanedes vôtsin traumapunktist tôendi, mismoodi mind politsei poolt pekstud on ja saatsin selle prokuratuuri. Edasi otsustasin oma jalga enam mitte Tallinna tôsta ja kolisin Tartu. Oli ju ajakirjanduses tollel ajal teemaks, kuidas linnavalitsust juhtiv Edgar Savisaare partei keskturul maffiaga koostööd tegi. Minu üllatuseks aga saadeti mu eks naise aadressile sellest sündmusest trahvikviitung, mis oli kesklinna politsei poolt postitatud päev enne seadusega ettenähtud kohtu vaidlustamistähtaega. Arusaamatu oli, miks nad just sellele aadressile saatsid, sest juba politseijaoskonnas teatasin, et ei ela enam lasnamäel. Hiljem tuli eks naise aadresile veel mingi kohtutäituri teade, mis minule Tartu edasi toimetatti. Tollele siis andsin oma uued kordinaadid ja avaldasin oma soovi juhtum euroopa inimôiguste kohtus vaidlustada. Sest ma ei ole tuikunud avalikus kohas, ning nende poolt mainitud lärmamine saab olla ainult minu appikarjed, kui mind avalikus kohas julmalt läbi peksti. Hiljem Helena Haavistole juhtumit rääkides vastas ta, et tema perekonna poolt omistatav "Iltalehti" on täis soomlastega kesklinna politsei samasugust käitumist ja soome pole enam "vanem vend" eestile. Astute ju

Euroopa liitu, siis peaksite kah selleks valmis olema? Hiljem esitasin mitmeid kordi siseministeeriumile selle juhtumi kohta järelpärimisi, kuid mulle ei peetud vajalikuks vastata. Sellega leidsin kinnituse, et organisatsioonid, kes pandud seaduslikku korda tagama, irvitavad ise seaduste üle ja tôesti teevad oma kodanikega mida tahavad.

Igatahes viimane vargus Tartus ônnestus mul kohtuni viia, kuid natuke olen solvunud, kuidas minu sônastus kohtuprotokollidest välja on jäetud. Näiteks, kui röövlite advokaat küsis "Keda te siin süüdistate?", siis vastasin "Kas ma saan süüdistada inimesi, kes kasutavad neile ühiskonna poolt antud vôimalusi? Ma süüdistaks neid organisatsioone, kes lubasid neil karistamatult nii tegutseda". Kuna üritasin tookord neilt varastelt oma notebooki mitu päeva tagasi osta, siis oli ka mu kohtu tunnistus 4 tundi pikk. Mulle on môistmatu, kuidas mu loodu müüdi 1800 krooni eest kohalikule tuntud ja siiani vabaduses viibivale narkoärikale, ning minu pakkumine 5000 krooni eest too tagasi osta, tagasi lükati. Isegi ôiget alaldit ei olnud nood suutelised kaasa vôtma, too maksab juba IBM'i hoolduses 3600 krooni. Olen ka solvunud, et kohus karistas röövleid ainult 4.5 ja 6 aastase vanglakaristusega, mis lubab neil mône aasta pärast sama tegevust jätkata. Inglismaal vôi USA's näiteks vôid oma kodusse tunginud varga lihtsalt maha tappa, sest ühiskonna poolt loodud seadused lubavad seda. Eesti ajakirjandust lugedes aga selgub, et seadusandjad on samasugused vargad. Seega, siin pole enam mitte millegi üle imestada.

Igatahes, Tartu Ringkonnakohus kuulas mu juttu suu ammuli, ning kuidagi tundus, et nood hoolimatta paljude tunnistajate ja ühe röövlist puhtsüdamlikule ülestunnistusele ei suuda uskuda. Eks seetôttu kohus küsiski "Kas pôete skisofreeniat?".

See, et eestis ei taheta tôde avalikustada sai minule ka selgeks ETV Tartu hommiku saatejuhi tööintervjuul. Teemaks anti naiste turvakodud ja kuna teistel kanditaatidel polnud sellest aimugi, siis sain hästi esineda. Mingite ETV tädikeste arvates minnakse turvakodusse, kui mees peksab. Minu tuttavatelt saadud kogemuste pôhjal aga on tegemist ühiskonna sotsiaalprobleemiga. Valitsus ju käskis naistel lapsi teha, mida nood ka tegid. Nüüd lôuna-eestis, kus meestele tööd ei ole ja seetôttu juuakse, siis naisterahvas vôtab oma lastekarja kaasa ja ronib Tartu. Laste elatusrahast aga ei piisa, et korterit üürida. Kuhu ta siis läheb, kui mitte turvakodusse? Kuna ma pidin tol tööintervjuul ühest osast kiiresti teise hüppama, ega siis ettevalmistusaega eriti ei jäetud. Igatahes, ise olen rahul oma naisterahva osaga, kui küsimuse peale  "kas teil on turvakodus elades ka probleeme?", sain vastata "muidugi on probleemid, mehed... kuna kell 11 on meil öörahu, siis pole mul vôimalik baaridest mehi otsida. Nood ju tulevad sinna pärast kella 12'st? Aga kui ikka rikka mehe leiaksin, ega siis tööd ju polekski vaja teha?" Igatahes ETV minust ei hoolinud, kuigi pakkusin neile ka SKY, ning Viasat'i kanalite rahakotti. Hoopis pidid teistele kanditeerijatele uue tööintervjuu organiseerima ja tööle vôeti kôige ebaproffessionaalsem inimene, kes suudab ainult tuima näoga ajalehtede pealkirju ette lugeda.

Minu suhtumist meediasse väljendab Tartus kirjutatud essee teemal "Minu Meediapäev", mis praeguseks paigutatud ajaloomuuseumi arhiivi ja peaks ka laiemale publikule kättesaadav olema.

Veel üritasin mitmeid huvitavaid projekte käivitada. Näiteks,

Nothinghamist, Inglismaalt leidsin Lorna, kelle muusika oli sama ilus, kui Dreamfield. Lorna oli just saanud Universal'i toetuse ja plaanis oli läbilöögiturnee USA's. Enne turneed  otsisid aga väiksemaid esinemisvôimalusi. Neil oli fantastiline lugu "Building beautiful buildings", mis ideaalselt sobis pläsku ees esitamiseks.  Müüsin siis idee neile maha ja palusin Tartu Linnavalitsuse, ning kultuurkapitali abi, et pojekt lôpuni viia. Sellega oleksin andnud ka tööd Tartus kasutult seisvale videotehnikale. Vastutasuks pakkusin ka eestlastele inglismaal esinemisvôimalusi. Kahjuks peeti selliste vôimaluste avanemist mittevajalikuks toetada. Nähes, kuidas kultiuurkapitali rahadega lihtsalt lollusi tehakse, siis olen täiesti veendunud nendes organisatsioonides valitsevast korruptsioonist. Aga selle muutmiseks oleks vaja eestlaste poliitilist tahet, mida momendil teil pole. Renata näiteks on väga tore inimene, aga tema metsaandide näituse toetamine kultuurkapitali poolt tundub küll absurdne olevat. Iga lôuna-eesti naisterahvas läheb sügisetti metsa ja korjab midagi purkidesse. Renata aga läheb ning teeb kirjandusmuuseumis metsaandide näituse, mida tulevad ainult ta tuttavad vaatama, et ikka kommenteerida, mida Renata miski puu alt leidis. Milleks siis eesti maksumaksja raha temale raisatakse?

Valmistasin eestis olles ette mitmeid rahvusvahesi projekte, mis oleks kasutanud meile euroliitumisega eraldatud fondide raha. Kahjuks aga vastavate eesti ametnike korrumpeerituse tôttu jäid ka need teostamata. Veel tuleb Tartuga meelde, kui purjus peaga ja môtetu elu üle järgi môteldes politseisse helistasin. Meie kône oli umbes selline: "Tervitus, ma soovin vanglasse sattuda... Kui ma mônele korrumpeerunud linnaametnikule lihtsalt vastu vahtimist annan, kas siis paigutate?"... "Ei, selle peale tehakse teile trahvi"... "Aga kuidas ma siis ikka vangi saaksin?".... "No selleks ikka peate mône kuriteo toime panema"... "Aga milline oleks see kuritegu, millega ma saaksin lôpuks vangi minna?"... "No, eks te peate ise mône teo toime panema"... "Aga üldiselt Te ju inimesi vangi ei pane?"... "Meie ei pane kedagi, küll kohus paneb"... "Aga kui kohus on korrumpeerunud ja ei lasegi mind riigi toidule?".

Veel igavusest tegelesin Tartus mitmete asjadega. Nimelt mu elektri arve oli millegipärast alati suurem, kui sotsiaalameti ettenähtud toetus. Seepeale otsisin netist välja venemaal kunagi toodetud mobiilse tuumaelektrijaama, mis maksis c.a. 20 tuhat dollarit ja oleks andnud piisavalt elektrienergiat kogu ümbruskonnale 50 aastaks. Püüdsin oma naabrit nôusse saada, et tema maasturiga too seade novosibirskist ära tuua, kuid ta arvas, et meid ei lasta sellega lihtsalt üle piiri.

Omades kontorit TA küberneetika instituudis, oli mul Internet juba 1994'ndast aastast. WEB'i tulles môtlesin, et vôiks ka omi programme seal reklaamida, sain Yahoo toetuse juba nende algusaegadest ja minu üllatuseks tahtis esiteks üks laevatehas Bahrainis meie personaliprogrammi osta. Leppisin siis hinna tuhande dollari peale kokku, saatsin interneti kaudu juhised selle intstalleerimiseks ja sain neilt vastu tseki, mille panin Tarkvara arvele.  Sellega aga tekkis jube hiljem maksuametiga jube jama. Nende arust oleksin pidanud programmi tolliametis välja tollima, et tôestada eksporti. Nüüd aga süüdistatti mind rahapesus. Seepeale uurisin muude riikide seadusi, registreerisin firma USA'sse ning hakkasin ühendriikide  maksukohuslaseks. Tegelikult mul neile makse maksta ei tulnud, sest USA seadused lubavad peaaegu kôike kuludesse kanda ja kuna ma reisisin palju, siis polnud nende riigis kah piisavalt.

Internet tôi aga kaasa online  investerimisvôimalused rahvusvahelisel tehnoloogiaaktsiate turul NASDAG. 1997'ndal aastal panin sinna 2000 dollarit, mis mulle paari aasta jooksul 67 000 dollarit sisse tôi.

Mängisin peamiselt alustavate, omapäraste ideedega väikefirmaaktsiatega, kellede idee minu omaga ühtus. Osalesin tihti nende firmade aktsionäride koosolekutel, promosin neid interneti jututubades, jne. Tollest ajajärgust olen tuttav mitmete kuulsate firmajuhtidega, kaasa arvatud Nokia.

Püüdsin enda tegevuse jätkamiseks môned VC firmad vôluda ja see ônnestuski. Aga 11. September pani nendele plaanidele kriipsu peale, sest tahtsin parimat ja ônnetuseks valisin välja just World Trade Centeris asuva firma. Too aga kadus koos selle juutide vandenôuga, mille eesmärgiks oli 1970'ndatel ehitatud ebaôkonoomse ehitise asemele tänapäevasem ehitada. Igatahes NYC'is mulle elada meeldis, asetsesin  manhattani pisikeses hostelis, mis maksis 295 dollarit nädal. Mu toakene oli üleni musta ja punase PVC'ga kaetud, toakeses oli pisike voodi ja telekas näitas ainult ühte virvendavat pilti kôikidelt kanalitelt. Kui NYC'is midagi teha polnud, siis sôitsin kas floridasse, kus saab toa ka 30 dollarit nädal vôi siis pere juurde lasnamäele. Tegelikult sôitsin ringi palju, sest USA kontaktid tekkisid üle nende riigi ja mul oli vaja alati kuskil olla.

Sel elujärgul ka kohtusin mitmete kuulsustega, kôige huvitavam oli kohtumine ühe toreda pisikese naisterahvaga, artistinimega "Madonna". Nimelt, mu lemmikbaar oli 13'ndal tänaval asuv 'Le Sade de Maso'. Seal aga nahka riietatud naisterahvad püüavad sind vôluda ja et ma ei peaks järjekordselt 200 dollarit nende teenuste eest maksma, ôppisin neile ütlema "Fuck Off". Ja seal pisikeses baaris ühel ôhtul istub mu kôrvale üks pisike, lôhkistes teksades naisterahvas ja küsib suitsule tuld. Ma pöördun tema poole ja vastan "Fuck Off". Too siis läheb tualettruumi ning juba sôbraks saanud gay baarman küsib "Why y asked madonna to fuck off?" Ma vastu, et "there is too much madonnas, who are trying to earn money, I can’t support everyone." Too vastas, et "Yes, but she was an artist called Madonna". Kui ta tagasi tuli saime heale jutule ja jalutasin temaga keskpargi kôrvaltänavale, kus ta korter oli. Manhattani tundvad inimesed vist teavad, et 13'ndalt keskpargini on kuskil paari tunni tee ja meil oli sel teekonnal palju omavahel rääkida. Igatahes, temal oli artistlik ônnetuseperiood seoses selle Evita filmiga ja mul oli vôimalus olla talle toeks. Sel ajajärgul sündis ta album "music", mille lugu "american pie" on meie lugu. Kuna mu rahad olid tollel ajal juba lôpukorral, siis ta andis mulle oma korteri vôtmed, et saaksin seal ööbida. Hilisemalt Ta abiellus ja müüs selle NYC'i korteri ning rohkem me pole kohtunud. Natuke on mul kahju temast, tore naisterahvas oli. Järgnevate uudistena tean, et kirjutab nüüd lasteraamatuid. Olen ônnelik, et ta lôpuks soovitud lapse sai.

Veel oli tore USA's Valgele Maja personaliosakonnale oma personaliprogrammi tutvustada. Olin parasjagu eestis ja jôime abikaasaga veini. Seadsin aga oma notebookarvuti helisema, kui môni uus e-mail tuli. Kostabki kôll ja ma koheselt lähen uurima, mis mulle saadetud. Abikaasa viskab nalja, et näed "Valge Maja" sind jälle tülitab. Ma vaatan maili ja tôesti whitehouse.gov tulnud. Teatakse, et uuendavad personalisüsteemi ja meie toode vastab nendepoolsetele nôudmistele. Palutakse meil vôimaluse korral olla kahe nädala pärast olla esitlemas. Kuna minul selleks raha polnud, siis helistan inglise tuttavale, et "Valge Maja" mind vaibale kutsunud. Sôber inglismaalt naerab, küsib "Kas arvad, et müüd?" Vastan, ei tea... kôike vôib juhtuda. Too naeris ja maksis reisi kinni. Solvusin aga Valge Maja peale, sest esialgselt lubatud tunni asemel jäeti mulle ainult 20 minutit programmi esitlemiseks. Esitluse vist tegin hästi, sest programm neile meeldis. Küsisid hinda. Ma pakkusin tuhat dollarit, et saaksin sôbrale sôidu kinni maksta aga nonde ostueelarve oli $200K. Siis küsisid, kui suur firma mul on? Vastasin, et praguseks on firma mina ja minu notebook. See oli neile väga üllatav, sest olin ju ennem sisse seadnud USA 877 seeria telefoninumbri, mis minu asukoha järgi mulle edasi vastavalt suundus. Sellega tekkisidki mul tihedad ajad Eestis olles, kui paralleelselt olid USA-Aasia-Eesti ärid käimas, sest Indiast helistatti kella 3-7 aeg öösel, Eestlased hakkasid mind taga ajama kella 9-10 paiku hommikul ja USA kôned olid ajavahemikul kella 3'st pärastlôunal kuni kella 2'ni öösel välja. Igatahes tollel ajal tundsin ennast tegusana ja nautisin oma elustiili. Teed 48 tunnise lennureisi kuhugi teise maailma otsa, lennuväljadel kirjutad oma programmi vôi valmistad esitlusmaterjali. Lennujaamast taksoga hotelli, hotelli baaris ôlleke ja edasi 5-6 tunnine uinak. Hommikul taksoga ühelt esitluselt teise ja edasi jälle lennujaama, et järjekordne mônekümnetunnine lennureis teiselepoole maailma ette vôtta. Sellel ajal käisin sain tuttavaks paljude samasugust elustiili elavate tippmanageridega, kellelt ôppisin palju rahvusvahelist ärikultuuri. Niimoodi tegutsedes soomlaste Nokia sündis ja eestlaste Nokia jääb ainult nende endaga rahulolevate idiootide unistuseks.

Ka Bill Gates'iga ônnestus kohtuda. Nimelt mu hea tuttav Silicon Valley's käis hästi läbi Ann Weinbladi'ga, kes on Bill Gates'i endine abikaasa. Üllatavalt oli Ann just nendel aegadel, mil mina Nasdaq'il raha teenisin oma varanduse hoopis kaotanud. Tegelikult oli tal raha vist ikka rohkem järgi, kui minul, sest lôunasöögi eest tasus tema. Mind tutvustatti talle, kui visionääri ja kui me omavahel vestlesime, siis ta leidis, et peaksin omi môtteid Bill'ile rääkima. Ja Bill Gates leidiski oma tihedast ajakavast 15 minutit aega minu audientsiks, mis venis tegelikult üle 20 minuti pikkuseks. Aga meie visioonid tol ajal ei ühtinud ja ta soovis mulle ainult edu. Hiljem selgus, et kuskil 2 nädalat enne oli Lennart Meri üritanud tulutult Bill Gates'i jutule pääseda. Ju siis tal polnud sellisele mehele ikka midagi tarka rääkida.

Järgnevad tolle ajajärgu naljakad sündmused olid aga seotud SETI (search of extraterrestial intelligence) organisatsiooniga, kus osalesin pärast 11. Septembri juhtumit. Nimelt osalesin Intelligentsuse defineerimise komisjonis. Enamus seal olid mingid PhD'd, kellede intelligentsustase oli allpool igasugust IQ arvestustaset. Nood siis tulid välja ideega pärast Nokia invesreeringut, et vaja ikka nüüd mobiiltelefonide sagedust universumist otsida, sest raadio ja telelained on minevik. Ma küll püüan selgitada, et "evolutsioon pole kuidagi seotud tehnilise progressiga ja mingi kaheksajalg kuskil teisel planeedil ei oleks suuteline nokiaga küll teile SMS'e saatma". Kogu nende defineeringud intelligentsusele olid aga niivôrd naljakad, et alati selgitasin, kuidas näiteks sipelgate vôi muude loomade ühiskond on rohkemaks suuteline, kui inimühiskond. Muud teooriad, mida tol momendil välja môtlesin, on tänaseks saanud tänu geneetika arengule kah tôestuse. Näiteks huvitusin inimkonna ajaloost ja Darwini teooriad kuidagi ei sobinud ajaloo faktidega kokku. Leidsin siis, et inimkond on sündinud mitmetest, erineva intelligentsustasemega olenditest ja alati intelligentne olnud. Mitmed looduskatastroofid aga on inimkonna väärtusi palju muutnud, ning tulevad muutma kah edaspidi. Kahju, et nii pika arenguga pole inimkonna intelligentsustase arenenud. Hiljem, elu uurides sain pôhjuse ka selgeks. Naisterahvad nimelt alati otsivad endast rumalamat meesterahvast, kellega lapsi soetada. Seetôttu inimkonna intelligentsustaseme allakäik jätkubki.

Stephen Howkins'iga kohtumisel juhtus sündmus. Nimelt ta väitis, et ajas tagasi rändamine pole vôimalik, kuna muidu oleks meid juba külastatud. Ma siis küsin, et "Why you, mr. Howkins think, that you are so important for the future, that somebody will use this hughe amount of energy needed to send an organic body backwards from time, just to ring your doorbell and say - Hi, I'm the guy from the future?". Seepeale viskati mind ürituse organiseerija poolt välja ja otsustasin, et SETI's enam ei osale. Ise tegelesin tol ajal neutriinodega, millega oleks vôimalik informatsiooni ajas tagasi saata. Kahjuks aga pole neutriinode registreerimise tehnoloogia veel piisavalt arenenud, et selle pôhjal môni kasulik rakendus valmistada. Muidu näiteks aktsiakursside informatsiooni ajas tagasi saatmmine maakleritele vôimaldaks börsimängud automatiseerida.

Kuna mul USA's tegutsemine muutus 11. Septembri järel môtetuks ja mul ei olnud enam soovi 3'ndat maailmasôda alustanud riigis viibida, siis ehitasin oma programmidele Aasias müügivôrgustiku. Meie edasimüüjad olid Dubai, Malaysia, Singapore ja mitmes India linnas. Minu sümpaatia kuulub muslimi  rahvustele, sest nende peale vôid alati kindel olla, nad on ausad ning nendes riikides kuritegevus praktiliselt puudub. Kurb, et juudid on kristlikku maailmas vôimu saavutanud ja ässitanud GWB'd kolmandat maailmasôda pidama.

Programmide müük Aasias läks päris hästi ja oma aega ning raha kasutasin artistlike talentide toetamiseks. MP3.com oli tol ajal sôltumatute muusikutele enda tutvustamise koht, ning minu kodulehekülg seal oli väga populaarne. Eriliselt head suhted tekkisid mul aga Dreamfieldi kollektiiviga. Londoni artistlikus ringkonnas alustanud, läksid Poppy ja Gregg minuga umbes samal ajal USA'sse, et seal läbi lüüa. Esialgne liige Lisa kadus bändist narkootikumide tôttu, millesse ta kah hiljem suri. Temale leidus USA's asendus Amy näol. Ameerikas läbilöök neil aga ei ônnestunud ja kui bändi avastasin, siis Poppy oli oma isa juurde venetsueelasse kolinud, Gregg elatas ennast Londoni metroodes mängides ja Amy elas edasi oma  mônusas korterikeses Sprigfieldis. Panin siis bändi uuesti kokku. Poppy tôin Venetsueelast tagasi Inglismaale. Gregg oli kohe nôus alustama, kuid Amy pehmeksrääkimine oli natuke raskem. Kolisin siis môneks ajaks lihtsalt tema juurde Springfieldi elama ja tema 37'nda korruse korteris eluke oli mulle üks ilusamaid eluperioode. Minu toakesel oli suur klaasist sein ja roosade linakestega kaetud voodi selle ääres, läbi klaasi oli tohutult ilus vaade mägedele ja kiirteele. Ühel ööl äratasid meid politseisireenid ja helikoptrite prozektorid. Jälgime siis vaatemängu, kuidas 16 politseiautot ja 2 helikopterit ajavad ühte maastikuautot taga. Järgmine päev uudistest selgus, et tegemist oli lihtsalt ühe teismelise autoärandajaga.

Amy'ga koos veini juua igatahes oli jube naljakas, ta hakkas alati flamencot tantsima. Kuna Amy oli vegetariaan, siis ei kannatanud ta liha lôhnagi. Pärast môned päevad tema vegiburgereid süües, tekkis mul aga jube lihaisu. Läksin ja ostsin araablase käest 12oz'ise pooltoore lihatüki koos freekartulitega, viskasin kartulid prügikasti, kus üks kodutu need kohe üles korjas ja närisin oma lihakest tänaval. Amy'l oli ka mingi endine boyfriend, kes aeg-ajalt tema uksest sisse murda tahtis. Too oli jube armukade millegipärast minu peale, kuigi meil oli Amy'ga ainult professionaalne suhe, sest lisaks oli Amy'l veel uus boyfriend, kellega ônneks hästi läbi sain.

Igatahes ônnestus mul Amy kaasa vôtta ja Inglismaale toimetada.

Inglismaal, Greggi juures olles juhtus tore sündmus. Nimelt, on Greggi hea sôber ta naabruses elav artist nimega "Marillion". Ronime siis tema juurde sisse ning ma mäletan, et ta kah eestis kunagi esinenud. Too aga väidab, et pole kunagi eestis käinud. Ma siis helistan naisele ja küsin järgi. Seepeale ütleb, et siis pidi olema ikka "Fucking shit concert", kui ta ei mäleta. Ma ütlen, et "Yes, it was".  Dreamfield sai väljundi Anne Ermi poolt organiseeritud Pärnu suvejazzil. Need 67 inimest, kes meid kuulama tulid, olid vaimustuses. Hiljem saime mitmeid kirju Eestist, kus lausa anuti meid veelkord esinema ja lisaks tegi ETV nendest saatelôigu. Hiljem, Tartus olles olen kontserdi lindistust paljudele mänginud ja see ilu, mida nad olid suutelised muusikasse panema on väga erakordne. Amy kahjuks leidis oma armastuse ja abiellus inglismaal olles ning kolis uus-meremaale, Poppy teeb siin Brightonis mingit indiebändi ja Gregg organiseerib Londonis heategevuskontserte.

Minu toetusvôimalused neile aga lôppesid seoses järjekordse vargusega eestis olles 2002 aasta suvel. Tollel ajal olid mu suhted endise abikaasaga juba sassis ja me otsustasime lahku minna. Nimelt, kogu elu oli ta olnud minu firmas tööl, aga minu maailma minnes ei näinud ta enam endale kohta ning ma soovitasin tal siis töökoht otsida. Kui ta siis lôpuks selle leidis, siis ütles ühel päeval "vôta oma nahkpüksid ja Frank Zappa CD'd, ning kao minu silmist". Ma täpselt nii tegingi. Kolisin siis elama Lily baaris eluaeg töötanud venelasest prostituudi juurde. Too aga oli liialt emotsionaalne minu jaoks, hüppas oma korteri teise korruse aknast läbi klaaside armastuse pärast välja, tegi mulle näkku kööginoaga armi, jne.. Aga tore eluke oli, vähemalt sexipuuduse all ei kannatanud. Ida virumaalt tulnud noored tüdrukud üritasid natukenegi raha oma laste jaoks teenida ja mul ônnestus neid toetada. Kurb, et tänase Eesti frigiidsed naispoliitikud üritavad igati rahvuste integreerumisprotsessi ja normaalseid ühiskondlike suhteid takistada. Plaanisin Inglismaale edasi asuda, kuid mu ôde ja ema ajasid mulle peale, et inimesel peab kodu ikka olema. Kasutasin siis olemasolevat raharessurssi ja ostsin pisikese pesakese omanimelisel tänaval Tartus, kus veel omanimeline 24 tunni pood kah lähedal oli. See oli aga minu elu suurim viga, millest vôite järgnevalt lugeda.

Igatahes, mind oli järjekordselt eestis paljaks varastatud ja inimeste poolt, kellele head teinud ja ka toetanud naeruvääristatud.

Stabiliseerumisperiood saabus koos minu abiellumisega. See oli juhus, et minu energia sai rakendatud esimeste personaalarvutite saabumisega eestisse ja ka ise tegutsesin nende hankimise nimel. Kuigi olin tehnikuna tööl TA Majanduse Instituudi arvutuskeskuses, siis ajaviiteks genereerisin operatsioonisüsteeme nende suurarvutile. See oli tegevus, mis kestis 3-4 ööpäeva, seega vôtsin ette môned pühad ja nädalavahetused, et asi lôpuni viia. Minu töökaaslaseks oli üks naisterahvas, kellest hiljem sai ka mu abikaasa. Koos oleme läbi elanud palju, näiteks meie esimene korter kalamajas, salme tänaval pôles maha. Naabrijoodik lihtsalt püüdis puskarit ajada ja tal aparaat plahvatas. Oli 18 jaanuar, jube torm ja kogu maja pôles maani maha. Mul oli siis üks eesti esimesi mobiiltelefone, selline 15 kilone Nokia, mille antenn asus katusel. Sellega üritasin tuletôrjesse helistada, ühendatti mind helsinki häirekeskusega ja sealt lubati sônum edasi saata. Mu tütar oli just kopsupôletikuga haiglast tulnud, kuid treppidest me enam välja ei pääsenud. Suits ja tuli oli selleks ajaks maja vôtnud. Vôtsin tütre sülle ja hüppasin teise korruse aknast välja, üritades kukkuda seljale. Ise sain teksad jalga, kuid aega enam saapaid enam aega jalga tômmata ei olnud. Abikaasa tômbas jope öösärgile peale. Nii me seal külmetasime ja nägime, kuidas maja koos meie varaga maha pôles. Püüdsin taksojuhtide nôusse saada, et nad meid mône sugulase juurde kuidagi toimetaksid aga eestalased oskvad ju ainult teise ônnetuse üle parastada. Ônneks leidus üks venelasest taksojuht, kes meid mu isa juurde mustamäele meid ära viis. Kogu maja pôles maani maha, ning kaks inimest hukkusid selles tulekahjus. Tuletôrjeauto jôudis pärale, kui kogu maja oli juba sôestunud. Hüppas sealt siis mingi tôrjuja hapnikumaskiga välja, vaatas ja konstanteeris fakti "siia ma enam ei lähe, sest siin pole enam midagi teha". Igatahes kaotasime tookord oma materiaalse vara, kuid elu läx edasi. Perega oma isa juures elades nägin esimest korda Prince filmi, mida mu ex-naine ei suutnud taluda, kuid mis minule andis pôhjust edasi elada. Hiljem NYC'is olles, olen kohtunud nii Prince, kui ka Ani Di' Francoga, kellede armastusest selline imeilus muusika maailma üldse sündinud on.

Jätkasime koos eestis Tarkvara nimelise firma eest tegutsedes, meie klientideks said pangad, hüvitusfond ja meediaagentuur "Tank". Meie poolt kirjutatud personaliprogramm "Hr. Juht" sai küll huvi osaliseks, kuid pätid ja vargad olid selleks ajaks juba Eestis kôikjal vôimu haaranud. Olin investeerinud mitu miljonit krooni programeerimistehnoloogiatesse ja nende väljatöötamisse, mis vôimaldasid meil vigadevabalt kiiresti kliendi soove rahuldada. Kliendid aga ootasid, et saavad oma oskamatust mône asjatundmatu IT inimese peal süüks ajada. Korruptsioon lôi lokkama, ja minusugune aus ja otsekohene inimesene saatis selliseid inimesi alati kuupeale.

Minu püüdlused eestis firmat säilitada ja endistele klientidele toetust pakkuda aga said viimase tagasiloogi, kui 2000 aastal tehti meie korter lasnamäel esimest korda tühjaks, millega koos arvutitega läks ka kaotsi väga palju programmkoodi ja firma raamatupidamise andmebaas. Püüdsin neid mitu kuud ööd ja päevad taastada. Maksuametit see aga ei huvitanud, hoopis minule tehti ebarahuldava raamatupidamisandmete hoidmise eest 6000 krooni trahvi. See aga oli meie pere mitme kuu elamisraha, mida me pere kôhu kôrvalt kokku hoidsime ja ära lôpuks koos intressidega neile kah ära maksime.

Minu otsus oli, et firma tuleb seejärel kehtivate seaduste järgi ka likvideerida ja 2001'se aasta jaanuaris ônnestus mul endised omanikud jällegi kokku saada. Saatsime siis kôik kirjad seaduste järgi ära. Minu üllatuseks aga selgus 2004'ndal aastal eestis elades ja ühe äriregistri sekretäriga kohtingule minnes, et nemad viskavad sellised kirjad prügikasti, kirjutavad siiani trahviteateid ja ma olevat juba, kui riigivaras, ning kui juhatuse liige ka nende poolt tagaotsitatavaks kuulutatud.

Aga vähemalt sain temalt teada, mismoodi paberid tuleks neile esitada ja üritasin asja Tartus elades parandada. Küsisin siis eks naiselt kôikide varguste paberite koopiaid ja külastasin nendega varasemalt tuttava notari kabinetti. Tolle hind aga oli üle 700 krooni, ise sain tol momendil ainult 500 kroonist elamisraha Tartu Sotsiaalametilt. Kirjutasin siis erakorralise toetuse avalduse, nagu seadusega ette nähtud, kuid seda ei peetud vajalikuks rahuldada ja seega olen tagaotsitav siiani. Kui ma ähvardatud Interpoli poolt tagaotsitatavaks olen kuulutatud, siis nood vôiksid kah natuke oma tööd teha. Pole kunagi ennast varjanud, ning ka praegugi vôivad mind arreteerida näiteks Marlborough teatri baarist, Brighton, Inglismaa.

Käisin läbi noorte kunstnike ja muusikute ringkonnaga ning eestis puudus tollel ajal korralik helitehnika. Tänu mu elektroonikaoskustele ja paljude välismaalaste toetusele sai teoks üks väheseid eraomanduses olevaid korralikke bandivõimendusi. Sellega sai võimalikuks näiteks Generaator M'i ringreisid, pikemalt töötasin koos Henri Laxi ja Rivo Laasiga.

Aeg ajalt sai ka varblase seltskonnaga  hääletades Ukrainasse või abhaasiasse, kaukaasiase reisida. Millegipärast eestis levinud arvamuse kohaselt elasid selles regioonis metslased ja vägistajad, kohapeal leidsime aga tohutult lahedad,  intelligentsed ja külalislahked rahvused.

Tollese ajajärku kuulub üks tore seik minu kohtumisest Jasser Arafatiga. Nimelt olin tollest mehest jubedalt vaimustunud ja kui kuuldus, et ta Moskvasse, Breznevile külla tuleb, siis otsisin mõned karvased ja pungilaadseid tuttavad kaasa. Minu voodilinade katkikäristamisest sai valmistatud loosung "Da strazdvujet naz drug Jasser - We will welcome our friend Jasser". Selle loosungiga sai siis öise rongiga moskvasse sõidetud ja punasel väljakul kohad sisse seatud. Punkarid ja karvased aga olid rohkem Gum'ist huvitatud.

Ja sôitiski autokolonn, Breznev oma tsaikaga ees, Jazzer volgaga järel. Panin siis joostes loosungiga tema poole, ise karjudes "Narod dastrazvjujet tebje - Jasser". Sain vaevalt paar minutit nii joosta, kui olin ümber piiratud villistest, mind tehti liikumisvôimetuks ja koos mône kaaslasega pisteti kongi. Edasi läx sôit KGB Ljubljanka tänava keldrisse, kus meid kolm ööpäeva piinati jutuga, et nemad teavad küll, kes CIA'st käskis meil Nôukogude Liidu ja Palestiina sôbralikke suhteid rikkuda aga me peame ise üles tunnistama. Lôpuks tuli mingi major ja leidis "iz bribaltiki? Vot, abratno vam pazôlajem". Nii pandigi meid rongile ja vagunisaatjale loeti karmid sônad peale, et too meid enne tallinnat rongist ikka välja ei laseks. Ta siis tassis meile kogu aeg tasuta viina koos sakkumiga. Igatahes lôbus tagasisôit oli.

Hiljem aga kirjutasin Jasserile kirja sellest juhtumist ja minu üllatuseks tuli temalt ka vastus. Jasser mäletas juhtumit, tänas toetuse eest ja vabandas meie kannatuste pärast. Lubas järgmine kord Brezneviga kohtudes asja mainida ja lubas, et kui minul kunagi temalt mingit teenet vaja on, siis araablasena on ta minule tänuvôlglane. Asi tuli jälle meelde eesti iseseisvuse algusaegadel, kui passi vaja oli. Siis môtlesin palestiina riigi kodanikuks hakata, aga soomlastest sôbrad laitsid idee maha.

Eks siis saatus sundiski eesti kodanikuks hakkama. Tegelikult on mul teine pass kah, Belize riigi oma. Selle saamine aga omaette lugu ja kuulub hilisemasse aega.

Teine selle eluperioodi naljaks sündmus oli vene sôjaväest pääsemine. Kui aeg käes, siis hakatakse ju kollitama? Ma siis lähen paldiski maanteele, astun julmalt tolleaegse peaarsti kabinetti sisse ja hakkan ise värisedes ning kätega vehkides selgitama - "teate... Teate... Ma enam ei suuda... lihtsalt ei suuda..." peaarst siis küsib, et mis mureks. Ma vastu, et "punased kollid ajavad taga" peaarst siis küsib, et palun rahunege ja selgitage millised täpselt? Ma vastu "on sellised punased, ning sirp ja vasar on käes!". Sellepeale leiti mul skisofreenia olevat, mida üritatti välja ravida. See neil vist ei ônnestunud, sest hiljem sôjakommissariaati minnes ostsin kaasa puust kalaznikovi. Esimesena tuli mul minna seal silmaarsti juurde. Kuna kandsin prille, siis pärast nägemiskontrolli küsiti "kas teil on nägemisega probleeme?" Ma siis selgitan, et "kui ma ôhtuti uinudes silmad kinni panen, siis lendavad mu silme ees raketid, mis langedes tekitavad tohutu seenekujulise pilve".

Selleks ajaks aga oli keegi toonud talle mu paberid, mida lugedes ta väga aeglaselt üritas mulle ikka selgitada, et ma ei pea enam arste läbima vaid hoopis polkovniku kabinetti minema.

Ma seejärel hüppangi kohe polkovniku kabinetti sisse oma puust kalaznikovi'ga, ja karjun: "gdje imperialistô... Pakazitje mnje imperialistô... Ja hatsju ubjit imperialistô", teen tema kapiuksi lahti ja ronin ta laua alla. Too üritas küll mulle selgitada, et tal on "otzered y nada koputada... aga kui tädike mu paberitega tema juurde lôpux jôudis, siis andis kohe mulle sôjaväepileti kätte sissekandega "ne polozennôi".

Kuna see bänditegevus eriti ei sisse ei toonud, siis aeg-ajalt käisin kah tööl. Olen eesti filharmoonia helitehnikuna koos Anne Veskiga mööda venemaad rännanud, ETV's lavatööline olnud, jne.

Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudi arvutuskeskus aga oli paik, kus ma pikemalt peatusin.

Olen sündinud Tallinnas, 1964 aastal. Noorena tegin igasugu tükke, mida môned minu tuttavad siiani mäletavad. Teismelisena olin  elektroonikahuvine, raadio Caroline eeskujul ehitasin pisikese piraatraadiojaama, mida oli KGB'l vômatu tabada. Karbike liikus sôprade kortereid mööda ja kasutas antenniks paneelmajade karkassi.

Koolis sain hakkama igasuguste tükkidega. Näiteks sôitsime elektrirongiga linnast valja, et segajatevabamalt raadio Vabadust lindistada. Selleks ehitasin veel spetsiaalse antenni ja tundliku vastuvôtja. Koolis oli raadiosôlm, mis asus kahe raudukse taga. Kuid kogu koolimaja oli aga pisikeste krappidega kaetud. Ehitasin siis voimendi, otsisime tühja klassitoa, kus ühendasin voimendi krapivorku ja üle koolimaja kostis Riho Mesilase hääl. Tore oli vaadata, kuidas kooli direktor koos ôppeala juhatajaga jooksid raadiosôlme rauduksi vôtmekimbuga lahti tegema ja leidsid tühja ruumi olevat.

Kuigi mu kirjanduse hinne oli tunnistusel 1, osalesin Ingvar Luhaääre luulekoolis, minu kirjutisi avaldasid Pioneer, Noorus ning esinesin ETV noorte kirjandushommikul. Aga mu kirjandusõpetajal oli alati oma arvamus, mida mingi kirjanik kirjutades mõtles ja see kuidagi ei ühtinud nii minu, ega ka kirjaniku omaga.

Täiesti keelatud oli mul aga külastada sôjalise ja vene keele tunde, mõlema ôpetajaga lihtsalt juhtus seik, mida nood ei andestanud.

Sôjalise ôpetaja oli endine KGB politrukk. Esimene sôjalise tund, mul aga juba tol ajal mingid habemekarvakesed. Too siis minu juurde, et "Tovarish gerne, vô snajete, sto bordu nosit tolko tzeloveki nekulturnôje?" Temal aga Marxi, Engelsi ja Lenini pildid seinapeal. Ma siis küsin, et "Tovariz Moskvitsov, pozemju vô dumaitje, sto Marx bôl tzelovek nekulturnôi?" Selle peale sai too nii vihaseks, läx kalaznikovi tagantruumist tooma ja teatas, et sôja ajal olex ta mind kohe maha lasknud. Edasi pani siis direktorile kaebama ja järjekordselt kutsuti isaga koos välja. Direktor siis selgitab meile, et ma olevat parteid, valitsust ja eriliselt Karl Marxi solvanud, ning pean nende ees ka vabandama. Kuna Marx'i haud aga asus lääne saksamaal, siis küsisin "Kas kool komandeeriks mind lääne saksamaale, et saaksin tema haual vabandandada?"

Vene keele ôpetajaga aga juhtus mul selline seik. Tollel oli komme joonlauaga sôbralikult vastu näppe lüüa. Lisaks olid tal välismaal sugulased, kes talle pakkidega aeg-ajalt ka head ja paremat saatsid, mille üle ta jube uhke oli. 1980'ndate noorte rahutuste järgi aga kohtusin ühe väliseestlasest ajakirjanikuga, keda huvitas, kuidas meile vene keelt ôpetatakse. Ma siis ausalt räägin, et kui ikka valesti hääldad saad joonlauaga vastu näppe, ning mainisin ôpetaja nime. Umbes kuu aja pärast tundi minnes sain tema jubeda vihapurske osaliseks. Talle ju lôppesid pakikesed ära.

Kooliajast jäid meelde päevikusse kirjutatud märkused "ôônestab ôpetaja autoriteeti". Neid sain, kui kooli direktor, kes oli ka meie keemijaôpetaja tavalisti ajas segast ja ma püüdsin teda parandada.

Igatahes, keskkooli mul lôpetada ei ônnestunud. Olles 10'ndas klassis, kontrollis hommikuti ôppealajuhtaja lipse, mida mul polnud ja ütles "Herne, Teie nägu ma enan näha ei taha" Vastasin "ahah" ja rohkem oma nägu ka kooli ei näidanud. Huvitavam oli ringi sôita bändidega, nagu Joel Steinfeldt ja Vitamiin, Ruja, jne.

Lisaks võttis tolleaegne poliitlaulutrupp "Aprilliklubi" mind kampa, esitasin omi pungilaadseid, teravate sônadega laule. Venemaa poliitlaulufestivalidel läksid mu esinemised hästi peale. Esinetud sai Omskis, Tomskis, Tseljabinskis, Pensas, Kaluugas ja Moskvas. Aga tagasilöök tekkis esimesel rahvusvahelisel poliitlaulufestivallil Tallinnas. Niipea, kui laval alustasin, hakkas eesti komsomoli-parteitegelaste ridades ilge sebimine, vôimendus lülitatti välja, festival keelati ära ja ka "Aprilliklubi" sai esinemiskeelu.

Edasi üritasin karjääri kristlikus ringkonnas, tegime oma kristlikku punkrocki viljeleva bändi. Rein Mets organiseeris meile tuuri mööda  palvemajasi, mis läx paris hästi. Poolkurdid mutikesed kuulasid meie korralike vôimenditiga esitatud punki ja olid rôômsad, et noored ikka tulid esinema. Tagasilöök tuli aga tuuri lõppkontserdilt Oleviste noorteõhtul. Saime vast esimest lugu alustada, kui vanamutid pistsid mind kottidega loopima, karjudes "saatan on kirikus.... saatan on kirikus". Sellega ka mu kristlik karjäär lõppes.